ranka
01.11.12, 10:44
Euroopa Komisjon avalikustas 23. oktoobril oma niinimetatud Online Gambling Action Plani (http://ec.europa.eu/internal_market/services/docs/gambling/comm_121023_onlinegambling_et.pdf), ehk peenema nimega teatise Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku raamistiku kohta. Teatis on loogiliseks jätkuks 2011. aastal toimunud avalikule konsultatsioonile online hasartmängude Rohelise Raamatu (http://ec.europa.eu/internal_market/consultations/docs/2011/online_gambling/com2011_128_et.pdf) raames, mille kohta avaldas muuhulgas arvamust ka Eesti Rahandusministeerium (https://circabc.europa.eu/sd/d/125f7ee4-dedb-4f79-9773-6905028a5403/Estonia_Ministry%20of%20Finance.pdf).
Mida see vahva nimega paber siis endas sisaldab ning kuidas selle võimalik elluviimine võiks mängijaid ja miks mitte ka korraldajaid ja teisi asjaosalisi mõjutada?
Kõnealuse plaani juured pärinevad teadupärast faktil, et hasartmängude valdkond on Euroopa Liidus seni harmoneerimata, ehk kui mittejuristi keelt kasutada, siis ei reguleeri hasartmänge Euroopa Liidu direktiivid ega määrused. Samas, on Internet piirideta keskkond ning online hasartmängudel on vähe soodumust riigipiiridest kinni pidada. Seega on tänasel päeval Euroopa Liidus skisofreeniline olukord, kus 27 liikmesriiki üritavad kramplikult või vähem kramplikult Internetis toimuvaid hasartmänge just oma seadustega reguleerida.
See on omakorda tekitanud tonnide viisi peavalu Euroopa Kohtule, kes on seatud mitte eriti sobivasse rolli online hasartmängude sisulise reguleerijana Euroopa Liidu tasandil. Selline olukord ei ole selgelt eriti jätkusuutlik. Nüüd on Euroopa Komisjon poliitilise surve tõttu asunud uurima võimalusi online hasartmänguteenuste reguleerimiseks Euroopa Liidu tasandil, mille esimesteks viljadeks on seesama action plan ja sellele eelnenud konsultatsioonipaber.
Kuigi eelviidatud roheline raamat tundus küll selline dokument, kust midagi loota polnud, on Euroopa Komisjon välja valinud viis prioriteetset valdkonda, kus nad soovivad teatavate algatustega välja tulla. Nendeks on:
liikmesriikide hasartmängualaste õigusaktide kooskõla tagamine Euroopa Liidu õigusega
liikmesriikide koostöö tõhustamine
tarbijate kaitse
pettuste ja rahapesu tõkestamine
kokkuleppemängude vastane võitlus
Esimese prioriteedi puhul asub Euroopa Komisjon täiendavalt uurima, kas ja kuidas on Euroopa Liidu riikide hasartmängualased õigusaktid kooskõlas Euroopa Liidu põhivabadustega, ehk eelkõige teenuste ja kapitali vaba liikumise ning asutamisvabadusega. Selle raames on Euroopa Komisjon saatnud juba 20-le liikmesriigile, sealhulgas ka Eestile, vastava järelepärimise.
Siinkirjutaja hinnangul ei mõjuta selle ülesande teostamine märkimisväärselt mängijate ja korraldajate igapäevaelu. Seda eelkõige seetõttu, et Euroopa Komisjon on juba aastaid läbi viinud rikkumismenetlusi riikide suhtes, kes väidetavalt oma hasartmängualaste õigusaktidega Euroopa Liidu õigust rikuvad. Kahjuks pole nende menetlustega kuhugi jõutud ning vaevalt, et jõutakse ka praegu. Võimalik, et avastatakse mõned väikesed piirangud, mis ei ole õiguspärased, kuid sellega mingit revolutsioonist läbimurret kindlasti ei tule, eriti arvestades asjaolu, et Euroopa Kohtu lahendite valguses on liikmesriikidel ääretult lai otsustamise ruum, kuidas oma riigis hasartmänge reguleerida. Ehk teisisõnu on Euroopa Kohtu lahendite valguses praegune state of play selline, et liikmesriigid võivad kehtestada hasartmänguteenuste osutamisele ja tarbimisele mis iganes piiranguid, kui nad vähegi oskavad neid millegi üllaga (tarbijate kaitse, pettuse vastane võitlus, jms) põhjendada.
Eesti hasartmänguseadus on Euroopa Liidu üldist konteksti arvestades ja võrrelduna teiste liikmesriikide vastavate õigusaktidega küllaltki liberaalne ning tõenäoliselt ei ole Euroopa Komisjonilt mingeid tõsisemaid etteheiteid saabunud. Seega jätkame Eestis üldjoontes samasuguses õiguskeskkonnas.
Liikmesriikide koostöö tõhustamise eesmärk on justkui kahe teraga mõõk. Ühelt poolt avaneb sellest koostööst võimalus, et üksikud liikmesriigid lõpetavad teki iseenda suunas tirimise ning oma regulatsioonidega paavstist püham olemise ning asuvad lõppastmes oma hasartmänguturge nö ühendama. Ehk siis teisisõnu, teevad litsentseerimise, litsentside vastastikuse tunnustamise ja järelevalve asjus sellist koostööd, mis võimaldab mängijatele ja korraldajatele mõistlikumaid tingimusi.
Teisalt on teatises kirjeldatud jõustamismeetmed selgelt suunatud mängijate tõrjumisele nn litsentseerimata keskkondadest, läbi maksete blokeerimise ja saitidele juurdepääsu takistamise. See ei ole siinkirjutaja hinnangul mängijatele selgelt kasulik, kuna vähendab oluliselt mängija valikuid, eriti sellises väikeses riigis nagu Eesti, kus ei ole üleliia palju litsentseeritud hasartmängukorraldajaid. Samuti on Euroopa Liidus selgelt ebamõistlik olukord, kus üks liikmesriik võib otsustada, et tema territooriumil asuv isik ei tohi tarbida üle Interneti teisest riigist pärinevat teenust või osta teisest liikmesriigist mingit kaupa, kui seda just ei põhista ülekaalukad avalikust huvist tulenevad põhjused. See on põhiolemuselt samasugune paternalistlik piirang, kui riik käsiks meil raamatuid osta mõnest Tallinna raamatupoest, kuna tellimine Amazonist on meile ilmselgelt liiga ohtlik ja kahjulik.
Tarbijate kaitse on jällegi selline punkt, millega üritatakse põhistada kõikvõimalike ebamõistlike piirangute seadmist nii mängijatele, kui ka korraldajatele. Jah, loomulikult on eesmärk, hoida tarbijaid eemale reguleerimata pakkumistest, üllas kuid selle rakendamine taandub jällegi ammu teada tuntud ja kogetud lahendusele, et mängija on loll ja avalik võim teab paremini, mis on hea ja ohutu. Sisuliselt ütleb näiteks Eesti riik ju täna seda, et mõni 100 aastat tegutsenud ja laitmatu reputatsiooniga välismaine korraldaja, on meie mängijale ohtlik üksnes põhjusel, et ta ei näe vajadust Eesti turu väiksuse tõttu siin litsentsi taotleda.
Tarbijate kaitse on alati selline eesmärk, millega saab põhimõtteliselt põhjendada mis iganes piiranguid, millest lõppastmes tarbijad märgatavat kasu ei saagi. Samal ajal jätab Euroopa Komisjon täiesti tähelepanuta mängijate huvisid otsesemalt riivavad olukorrad, näiteks küsimused sellest, et mis siis saab, kui korraldaja bustoks läheb ning keegi raha tagasi ei saa, sõltumata sellest, et tegemist on ju ometigi litsentseeritud asartmängukorraldajaga.
Pettuste ja rahapesu tõkestamine on kahtlemata oluline eesmärk, kuid teatisest jääb ebaselgeks, miks on online hasartmängude sektor selles kontekstis sedavõrd eriline, et oleks vajalik võtta pettuste ja rahapesu tõkestamiseks täiendavaid meetmeid. Huvitaval kombel möönab Komisjon ka teatisega kaasnevas töödokumendis, et pole teada, et Euroopas täna litsentseeritud korraldajate teenuste kaudu toimuks pettuseid ja rahapesu. Seega tundub olevat tegemist justkui olukorraga, kus Komisjon hakkab välja töötama meetmeid mingi probleemi parendamiseks, teadmata üleüldse, kas see probleem eksisteerib või mitte.
Lisaks nähakse teatises ette täiendavaid meetmeid kokkuleppemängude vastaseks võitluseks. Kuna kokkuleppemängud ei olegi otseselt online hasartmängudega seotud, on raske mõista, miks asutakse seda teatise raames käsitlema. Heites pilgu konkreetsetele meetmetele, mida Komisjon selle eesmärgi saavutamiseks kavandab, siis otseselt midagi mängijaid ohustavat silma ei hakka, küll aga võib eeldada, et selle täitmiseks süvendatakse koostööd hasartmängukorraldajate ja järelevalveasutuste vahel.
Mida siis kokkuvõtteks arvata? Ühelt poolt on Euroopa Komisjoni initsiatiiv teretulnud, kuna lasta igal riigil ise omatahtsi otsustada, kuidas hasartmänguturge reguleerida, ei ole korraldajatele vastuvõetav ega lõppastmes ka mängijate huvides. Samuti koormab praegune olukord nii Euroopa Komisjoni, liikmesriikide järelevalveasutusi ja kohtuid ning Euroopa Kohust. Teisalt, ei tulene action planis esitatud eesmärkidest ja meetmetest lahendust, mis oleks mängija seisukohalt kõige mõistlikum, ehk ühtse Euroopa Liidu hasartmänguturu teket.
Kõnealusest teatisest ja taustsüsteemist võib küll välja lugeda, et Euroopa Komisjon soovib pikemas perspektiivis harmoneerimist nö tagaukse kaudu, ehk läbi järelevalveasutuste koostöö ja litsentside vastastikuse tunnustamise, kuid sellele seavad kahtlemata karisid liikmesriikide poliitikud ja hasartmängude suhtes ajalooliselt vaenulik ja clueless (http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A6-2009-0064+0+DOC+XML+V0//ET), kuid tänapäeval õnneks veidi mõistlikum (http://www.europarl.europa.eu/RegData/seance_pleniere/textes_deposes/rapports/2011/0342/P7_A(2011)0342_ET.doc) Euroopa Parlament.
Seega on Euroopa Liidu hasartmängupoliitika kujundamise puhul olukord, kus ühel pool on praktiline ja teatud osas mõistlik Euroopa Komisjon, kes üritab oma initsiatiive ühildada protektsionistlike liikmesriikide tax obsessed poliitikute ja ühiskonnas kahjuks liiga suurt kaalu omavate murelike emade seltskonnaga, kelle jaoks on iga hasartmäng samaväärne alkoholismi ja narkomaaniaga. See ei tõota kahjuks mängijatele üleliia helget tulevikku
Mida see vahva nimega paber siis endas sisaldab ning kuidas selle võimalik elluviimine võiks mängijaid ja miks mitte ka korraldajaid ja teisi asjaosalisi mõjutada?
Kõnealuse plaani juured pärinevad teadupärast faktil, et hasartmängude valdkond on Euroopa Liidus seni harmoneerimata, ehk kui mittejuristi keelt kasutada, siis ei reguleeri hasartmänge Euroopa Liidu direktiivid ega määrused. Samas, on Internet piirideta keskkond ning online hasartmängudel on vähe soodumust riigipiiridest kinni pidada. Seega on tänasel päeval Euroopa Liidus skisofreeniline olukord, kus 27 liikmesriiki üritavad kramplikult või vähem kramplikult Internetis toimuvaid hasartmänge just oma seadustega reguleerida.
See on omakorda tekitanud tonnide viisi peavalu Euroopa Kohtule, kes on seatud mitte eriti sobivasse rolli online hasartmängude sisulise reguleerijana Euroopa Liidu tasandil. Selline olukord ei ole selgelt eriti jätkusuutlik. Nüüd on Euroopa Komisjon poliitilise surve tõttu asunud uurima võimalusi online hasartmänguteenuste reguleerimiseks Euroopa Liidu tasandil, mille esimesteks viljadeks on seesama action plan ja sellele eelnenud konsultatsioonipaber.
Kuigi eelviidatud roheline raamat tundus küll selline dokument, kust midagi loota polnud, on Euroopa Komisjon välja valinud viis prioriteetset valdkonda, kus nad soovivad teatavate algatustega välja tulla. Nendeks on:
liikmesriikide hasartmängualaste õigusaktide kooskõla tagamine Euroopa Liidu õigusega
liikmesriikide koostöö tõhustamine
tarbijate kaitse
pettuste ja rahapesu tõkestamine
kokkuleppemängude vastane võitlus
Esimese prioriteedi puhul asub Euroopa Komisjon täiendavalt uurima, kas ja kuidas on Euroopa Liidu riikide hasartmängualased õigusaktid kooskõlas Euroopa Liidu põhivabadustega, ehk eelkõige teenuste ja kapitali vaba liikumise ning asutamisvabadusega. Selle raames on Euroopa Komisjon saatnud juba 20-le liikmesriigile, sealhulgas ka Eestile, vastava järelepärimise.
Siinkirjutaja hinnangul ei mõjuta selle ülesande teostamine märkimisväärselt mängijate ja korraldajate igapäevaelu. Seda eelkõige seetõttu, et Euroopa Komisjon on juba aastaid läbi viinud rikkumismenetlusi riikide suhtes, kes väidetavalt oma hasartmängualaste õigusaktidega Euroopa Liidu õigust rikuvad. Kahjuks pole nende menetlustega kuhugi jõutud ning vaevalt, et jõutakse ka praegu. Võimalik, et avastatakse mõned väikesed piirangud, mis ei ole õiguspärased, kuid sellega mingit revolutsioonist läbimurret kindlasti ei tule, eriti arvestades asjaolu, et Euroopa Kohtu lahendite valguses on liikmesriikidel ääretult lai otsustamise ruum, kuidas oma riigis hasartmänge reguleerida. Ehk teisisõnu on Euroopa Kohtu lahendite valguses praegune state of play selline, et liikmesriigid võivad kehtestada hasartmänguteenuste osutamisele ja tarbimisele mis iganes piiranguid, kui nad vähegi oskavad neid millegi üllaga (tarbijate kaitse, pettuse vastane võitlus, jms) põhjendada.
Eesti hasartmänguseadus on Euroopa Liidu üldist konteksti arvestades ja võrrelduna teiste liikmesriikide vastavate õigusaktidega küllaltki liberaalne ning tõenäoliselt ei ole Euroopa Komisjonilt mingeid tõsisemaid etteheiteid saabunud. Seega jätkame Eestis üldjoontes samasuguses õiguskeskkonnas.
Liikmesriikide koostöö tõhustamise eesmärk on justkui kahe teraga mõõk. Ühelt poolt avaneb sellest koostööst võimalus, et üksikud liikmesriigid lõpetavad teki iseenda suunas tirimise ning oma regulatsioonidega paavstist püham olemise ning asuvad lõppastmes oma hasartmänguturge nö ühendama. Ehk siis teisisõnu, teevad litsentseerimise, litsentside vastastikuse tunnustamise ja järelevalve asjus sellist koostööd, mis võimaldab mängijatele ja korraldajatele mõistlikumaid tingimusi.
Teisalt on teatises kirjeldatud jõustamismeetmed selgelt suunatud mängijate tõrjumisele nn litsentseerimata keskkondadest, läbi maksete blokeerimise ja saitidele juurdepääsu takistamise. See ei ole siinkirjutaja hinnangul mängijatele selgelt kasulik, kuna vähendab oluliselt mängija valikuid, eriti sellises väikeses riigis nagu Eesti, kus ei ole üleliia palju litsentseeritud hasartmängukorraldajaid. Samuti on Euroopa Liidus selgelt ebamõistlik olukord, kus üks liikmesriik võib otsustada, et tema territooriumil asuv isik ei tohi tarbida üle Interneti teisest riigist pärinevat teenust või osta teisest liikmesriigist mingit kaupa, kui seda just ei põhista ülekaalukad avalikust huvist tulenevad põhjused. See on põhiolemuselt samasugune paternalistlik piirang, kui riik käsiks meil raamatuid osta mõnest Tallinna raamatupoest, kuna tellimine Amazonist on meile ilmselgelt liiga ohtlik ja kahjulik.
Tarbijate kaitse on jällegi selline punkt, millega üritatakse põhistada kõikvõimalike ebamõistlike piirangute seadmist nii mängijatele, kui ka korraldajatele. Jah, loomulikult on eesmärk, hoida tarbijaid eemale reguleerimata pakkumistest, üllas kuid selle rakendamine taandub jällegi ammu teada tuntud ja kogetud lahendusele, et mängija on loll ja avalik võim teab paremini, mis on hea ja ohutu. Sisuliselt ütleb näiteks Eesti riik ju täna seda, et mõni 100 aastat tegutsenud ja laitmatu reputatsiooniga välismaine korraldaja, on meie mängijale ohtlik üksnes põhjusel, et ta ei näe vajadust Eesti turu väiksuse tõttu siin litsentsi taotleda.
Tarbijate kaitse on alati selline eesmärk, millega saab põhimõtteliselt põhjendada mis iganes piiranguid, millest lõppastmes tarbijad märgatavat kasu ei saagi. Samal ajal jätab Euroopa Komisjon täiesti tähelepanuta mängijate huvisid otsesemalt riivavad olukorrad, näiteks küsimused sellest, et mis siis saab, kui korraldaja bustoks läheb ning keegi raha tagasi ei saa, sõltumata sellest, et tegemist on ju ometigi litsentseeritud asartmängukorraldajaga.
Pettuste ja rahapesu tõkestamine on kahtlemata oluline eesmärk, kuid teatisest jääb ebaselgeks, miks on online hasartmängude sektor selles kontekstis sedavõrd eriline, et oleks vajalik võtta pettuste ja rahapesu tõkestamiseks täiendavaid meetmeid. Huvitaval kombel möönab Komisjon ka teatisega kaasnevas töödokumendis, et pole teada, et Euroopas täna litsentseeritud korraldajate teenuste kaudu toimuks pettuseid ja rahapesu. Seega tundub olevat tegemist justkui olukorraga, kus Komisjon hakkab välja töötama meetmeid mingi probleemi parendamiseks, teadmata üleüldse, kas see probleem eksisteerib või mitte.
Lisaks nähakse teatises ette täiendavaid meetmeid kokkuleppemängude vastaseks võitluseks. Kuna kokkuleppemängud ei olegi otseselt online hasartmängudega seotud, on raske mõista, miks asutakse seda teatise raames käsitlema. Heites pilgu konkreetsetele meetmetele, mida Komisjon selle eesmärgi saavutamiseks kavandab, siis otseselt midagi mängijaid ohustavat silma ei hakka, küll aga võib eeldada, et selle täitmiseks süvendatakse koostööd hasartmängukorraldajate ja järelevalveasutuste vahel.
Mida siis kokkuvõtteks arvata? Ühelt poolt on Euroopa Komisjoni initsiatiiv teretulnud, kuna lasta igal riigil ise omatahtsi otsustada, kuidas hasartmänguturge reguleerida, ei ole korraldajatele vastuvõetav ega lõppastmes ka mängijate huvides. Samuti koormab praegune olukord nii Euroopa Komisjoni, liikmesriikide järelevalveasutusi ja kohtuid ning Euroopa Kohust. Teisalt, ei tulene action planis esitatud eesmärkidest ja meetmetest lahendust, mis oleks mängija seisukohalt kõige mõistlikum, ehk ühtse Euroopa Liidu hasartmänguturu teket.
Kõnealusest teatisest ja taustsüsteemist võib küll välja lugeda, et Euroopa Komisjon soovib pikemas perspektiivis harmoneerimist nö tagaukse kaudu, ehk läbi järelevalveasutuste koostöö ja litsentside vastastikuse tunnustamise, kuid sellele seavad kahtlemata karisid liikmesriikide poliitikud ja hasartmängude suhtes ajalooliselt vaenulik ja clueless (http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A6-2009-0064+0+DOC+XML+V0//ET), kuid tänapäeval õnneks veidi mõistlikum (http://www.europarl.europa.eu/RegData/seance_pleniere/textes_deposes/rapports/2011/0342/P7_A(2011)0342_ET.doc) Euroopa Parlament.
Seega on Euroopa Liidu hasartmängupoliitika kujundamise puhul olukord, kus ühel pool on praktiline ja teatud osas mõistlik Euroopa Komisjon, kes üritab oma initsiatiive ühildada protektsionistlike liikmesriikide tax obsessed poliitikute ja ühiskonnas kahjuks liiga suurt kaalu omavate murelike emade seltskonnaga, kelle jaoks on iga hasartmäng samaväärne alkoholismi ja narkomaaniaga. See ei tõota kahjuks mängijatele üleliia helget tulevikku