blizkaa
27.12.10, 19:10
.
Kuna olin vahepeal äärmiselt hädas oma mindsetiga, siis ühendasin kasuliku huvitavaga ja kirjutasin õppeaines „Olulised otsused” ühe kirjatüki, mis üritab vaadata mängu mõjutegureid, mis seotud psühholoogilise poolega. Kuivõrd „Mindset” on mul lugemata, siis eeldan, et mingis osas vast on palju kattuvaid mõtteid ning võimalik, et uut infot siin mängijatele ei olegi eriti. Kuna kasutatud on erinevaid teooriaid ja teaduslikke artikleid võib lugemine veidi ebamugav olla. Enda ideid olen väljendanud kui hüpoteelisi konstrukte, mis ei pretendeeri absoluutselt tõele.
Alustakisn pokkerimängija mõtteviisi kirjeldamis kahest äärmisest olulisest komponendist: otsuse õigsus ja valiku ratsionaalsus. Üldiselt võib öelda, et otsust võib pidada õigeks ja ainult siis õigeks, kui sellega kaasnev tulem on vähemalt sama hea kui iga teine võimalik tulem. Ratsionaalset valikut võib defineerida kui otsust, mis täidab nelja järgmist kriteeriumit:
• Ta põhineb otsustaja olemasolevatel varal ja väärtustel
• Ta põhineb võimalikul tagajärjel, mis valikuga kaasneb.
• Kui tagajärg on ebaselge, siis sündmuse toimumise tõenäosuse aluseks on tõenäosusteooria.
• See on adaptiivne valik tõenäosuste piires, millega kaasnev väärtus või rahuldustunne arvestab valiku iga võimaliku tagajärjega (Luuk, 2010)
Lähtuvalt eelnevast võiks väita, et pokkerimängus pole olemas õiget otsust. Sisuliselt tähendab see seda, et jaotuse võitmine või kaotamine ei ole oluline mängija jaoks ja lõpptulemus ei dikteeri hinnangut. On olemas ratsionaalne valik ja ebaratsionaalne valik ja otsuse lõpptulemuse hindamise kriteeriumiks saab olla valiku ratsionaalsus. Pokkerimängija olemasolev vara on tema teadmised ja situatsiooni tõlgendamisvõime. Seega võib esimesest kriteeriumist järeldada idee, et mängija jaoks on oluline teha tema võimete piires parim ehk ratsionaalseim valik. Lisaks arvestab ta juba ette iga võimaliku tagajärjega, seega sündmuse lõpptulemus ei tohiks teda üllatada ega teda emotsionaalselt mõjutada.
Õnn ja tõenäosus
Friedland (1998) jagab oma uurimuses inimesed kaheks: õnnele orienteeritud mõtlemisega inimesed ja tõenäosusele orienteeritud mõtlemisega inimesed. Tema uuringu tulemused eristavad mõtlemisviisi nende kahe inimtüübi vahel. Osaledes panustamismängudes suurendasid õnnele orienteeritud inimesed oma panuseid, kui nad olid kaotanud. Seletus sellisele käitumisele võib peituda nende uskumuses, et nende õnn peaks muutuma. Sama inimtüüp, alustades võidukalt, oli edaspidi oluliselt konservatiivsem, olles tõenäoliselt mõjutatud uskumusest, et õnn on end ammendamas(mõtted, mida tasuks silmas pidada fishidega mängimisel). Friedland (1998) toob esile väga huvitava idee: kaks eelpool mainitud inimtüüpi ei mängi mitte sama panustamismängu erinevalt; nad kvalitatiivsel tasandil mängivad pigem erinevaid mänge. See aga ei tähenda, et tõenäosusele orienteeritud inimesed ei ole mõjutatud õnne kontseptsioonist. Inimesed võivad tõlgendada tõenäosust kui mehhanismi, mis jagab sündmuste jagunemise õiglaselt ja seaduspäraselt (Keren, 1994, Friedland 1998 kaudu). Kui tõenäosuse seaduspärasused on sündmuste ahelas pidevalt nihkes, siis inimesel on vaja luua alternatiivne seletus. Siinkohal tulebki tihtipeale kasutusele termin õnn või meie kirjeldustele pigem vastavam termin ebaõnn.
Pokkeriringkondades on levinud termin nimega tilt, mis tähendab emotsionaalset või mentaalset frustratsiooni, kus mängija üldised otsused on kõrvalekaldes optimaalsest strateegiast. Mõtteviis, et ratsionaalne valik on kõige aluseks peaks kaasa aitama emotsionaalse frustratsiooni minimeerimisele, mis kokkuvõttes peaks parandama mängija üleüldiseid tulemusi.
Üheks võimalikuks selgituseks emotsionaalse frustratsiooni tekkele, võib-olla ajutine muutus uskumuste süsteemis. Kui Friedland (1998) oma eksperimendis leidis, et õnnele orienteeritud inimesed suurendasid oma panuseid kui nad olid kaotanud, siis sarnane käitumismuster avaldub pokkerimängijatel üleliigse agressiivsuse näol, kui nad on emotsionaalses frustratsioonis. Friedland (1992, Friedland 1998 kaudu) märgib ära, et terminid õnn ja tõenäosus on tingitud kontrollivajadusest. Inimesel peab olema mingi selgitus, mis põhjendaks sündmuse toimumist(Olgu see siis õnnefaktor, või et online pokker on rigged või saidil on meeletu vandenõuteooria mängija vastu ja kuskil keegi klikkas doomswithi nupukest). Seega üheks võimalikuks mooduseks ära tunda emotsionaalset frustratsiooni on jälgida oma uskumuste süsteemi. Kui sündmuste tõlgendamisel hakkab inimene kasutama terminit õnn või ebaõnn, siis võib see olla esmaseks märgiks, et toimub mingi muutus uskumuste süsteemis.
Irratsionaalsed otsused ja kaks infotöötlemise protsessi
Amsel, Close, Sadler (2009) toovad esile, et viimastel aastatel on esile tõusnud teistsugune arusaamine irratsionaalsete otsuste vastuvõtmisest. Paljud uuringud on kinnitanud, et informatsiooni töötlemisel osalevad paralleelselt kaks kognitiivset süsteemi. Ühte nendest kahest protsessist on kirjeldatud eksperimenteerivana. Tema karakteristikud on automaatsus, spontaansus ja info töötlemine teadvustamata tasemel. Teine protsess on analüütiline ning süsteemne ja sisaldab endas teadvustatud info töötlust, tuginedes loogikareeglitele ja matemaatikale. Usun, et muutused uskumuste süsteemis võib aju ümberlülitada eksperimenteerivasse töörežiimi. Kui pokkerimängija tõlgendab enda jaoks, et tõenäosuse seaduspärasused ei kehti, siis võimalik et toimub eksperimenteeriva infotöötlemise eelistamine. Selle põhjuseks võiks olla tõdemine, et otsuste tulemus sõltub õnnest ja ratsionaalset infotöötlust pole vaja eelistada. Kõige tugevam emotsionaalne frustratsioon ehk tilt võib olla selline meeleseisund, kus ratsionaalne infotöötlemine on täiesti välja lülitatud ja otsuste protsessis osaleb ainult eksperimenteeriv pool. Seega millisel viisil võiks see info olla pokkerimängijale kasulik? Tõenäoliselt tuleks ära välistada võimalus automaatseks reageerimiseks ja luua rutiin, kus otsus võetakse vastu teatava aja jooksul.
Defineerime pokkerimängija jaoks olulised väited:
• Pokkeris ei ole õigeid või valesid otsuseid, on ratsionaalne valik ja ebaratsionaalne valik
• Mängija arvestab tõenäosuste piires iga võimaliku tagajärjega ja ei lase lõpptulemusel ennast mõjutada
• Tõenäosust ei tohi tõlgendada mehhanismina, mis määrab lõpptulemuse õiglaselt ja seaduspäraselt
• Tuleb olla teadlik kahest infotöötluse protsessist ja välistada eksperimenteeriva poole mõju
Kuna olin vahepeal äärmiselt hädas oma mindsetiga, siis ühendasin kasuliku huvitavaga ja kirjutasin õppeaines „Olulised otsused” ühe kirjatüki, mis üritab vaadata mängu mõjutegureid, mis seotud psühholoogilise poolega. Kuivõrd „Mindset” on mul lugemata, siis eeldan, et mingis osas vast on palju kattuvaid mõtteid ning võimalik, et uut infot siin mängijatele ei olegi eriti. Kuna kasutatud on erinevaid teooriaid ja teaduslikke artikleid võib lugemine veidi ebamugav olla. Enda ideid olen väljendanud kui hüpoteelisi konstrukte, mis ei pretendeeri absoluutselt tõele.
Alustakisn pokkerimängija mõtteviisi kirjeldamis kahest äärmisest olulisest komponendist: otsuse õigsus ja valiku ratsionaalsus. Üldiselt võib öelda, et otsust võib pidada õigeks ja ainult siis õigeks, kui sellega kaasnev tulem on vähemalt sama hea kui iga teine võimalik tulem. Ratsionaalset valikut võib defineerida kui otsust, mis täidab nelja järgmist kriteeriumit:
• Ta põhineb otsustaja olemasolevatel varal ja väärtustel
• Ta põhineb võimalikul tagajärjel, mis valikuga kaasneb.
• Kui tagajärg on ebaselge, siis sündmuse toimumise tõenäosuse aluseks on tõenäosusteooria.
• See on adaptiivne valik tõenäosuste piires, millega kaasnev väärtus või rahuldustunne arvestab valiku iga võimaliku tagajärjega (Luuk, 2010)
Lähtuvalt eelnevast võiks väita, et pokkerimängus pole olemas õiget otsust. Sisuliselt tähendab see seda, et jaotuse võitmine või kaotamine ei ole oluline mängija jaoks ja lõpptulemus ei dikteeri hinnangut. On olemas ratsionaalne valik ja ebaratsionaalne valik ja otsuse lõpptulemuse hindamise kriteeriumiks saab olla valiku ratsionaalsus. Pokkerimängija olemasolev vara on tema teadmised ja situatsiooni tõlgendamisvõime. Seega võib esimesest kriteeriumist järeldada idee, et mängija jaoks on oluline teha tema võimete piires parim ehk ratsionaalseim valik. Lisaks arvestab ta juba ette iga võimaliku tagajärjega, seega sündmuse lõpptulemus ei tohiks teda üllatada ega teda emotsionaalselt mõjutada.
Õnn ja tõenäosus
Friedland (1998) jagab oma uurimuses inimesed kaheks: õnnele orienteeritud mõtlemisega inimesed ja tõenäosusele orienteeritud mõtlemisega inimesed. Tema uuringu tulemused eristavad mõtlemisviisi nende kahe inimtüübi vahel. Osaledes panustamismängudes suurendasid õnnele orienteeritud inimesed oma panuseid, kui nad olid kaotanud. Seletus sellisele käitumisele võib peituda nende uskumuses, et nende õnn peaks muutuma. Sama inimtüüp, alustades võidukalt, oli edaspidi oluliselt konservatiivsem, olles tõenäoliselt mõjutatud uskumusest, et õnn on end ammendamas(mõtted, mida tasuks silmas pidada fishidega mängimisel). Friedland (1998) toob esile väga huvitava idee: kaks eelpool mainitud inimtüüpi ei mängi mitte sama panustamismängu erinevalt; nad kvalitatiivsel tasandil mängivad pigem erinevaid mänge. See aga ei tähenda, et tõenäosusele orienteeritud inimesed ei ole mõjutatud õnne kontseptsioonist. Inimesed võivad tõlgendada tõenäosust kui mehhanismi, mis jagab sündmuste jagunemise õiglaselt ja seaduspäraselt (Keren, 1994, Friedland 1998 kaudu). Kui tõenäosuse seaduspärasused on sündmuste ahelas pidevalt nihkes, siis inimesel on vaja luua alternatiivne seletus. Siinkohal tulebki tihtipeale kasutusele termin õnn või meie kirjeldustele pigem vastavam termin ebaõnn.
Pokkeriringkondades on levinud termin nimega tilt, mis tähendab emotsionaalset või mentaalset frustratsiooni, kus mängija üldised otsused on kõrvalekaldes optimaalsest strateegiast. Mõtteviis, et ratsionaalne valik on kõige aluseks peaks kaasa aitama emotsionaalse frustratsiooni minimeerimisele, mis kokkuvõttes peaks parandama mängija üleüldiseid tulemusi.
Üheks võimalikuks selgituseks emotsionaalse frustratsiooni tekkele, võib-olla ajutine muutus uskumuste süsteemis. Kui Friedland (1998) oma eksperimendis leidis, et õnnele orienteeritud inimesed suurendasid oma panuseid kui nad olid kaotanud, siis sarnane käitumismuster avaldub pokkerimängijatel üleliigse agressiivsuse näol, kui nad on emotsionaalses frustratsioonis. Friedland (1992, Friedland 1998 kaudu) märgib ära, et terminid õnn ja tõenäosus on tingitud kontrollivajadusest. Inimesel peab olema mingi selgitus, mis põhjendaks sündmuse toimumist(Olgu see siis õnnefaktor, või et online pokker on rigged või saidil on meeletu vandenõuteooria mängija vastu ja kuskil keegi klikkas doomswithi nupukest). Seega üheks võimalikuks mooduseks ära tunda emotsionaalset frustratsiooni on jälgida oma uskumuste süsteemi. Kui sündmuste tõlgendamisel hakkab inimene kasutama terminit õnn või ebaõnn, siis võib see olla esmaseks märgiks, et toimub mingi muutus uskumuste süsteemis.
Irratsionaalsed otsused ja kaks infotöötlemise protsessi
Amsel, Close, Sadler (2009) toovad esile, et viimastel aastatel on esile tõusnud teistsugune arusaamine irratsionaalsete otsuste vastuvõtmisest. Paljud uuringud on kinnitanud, et informatsiooni töötlemisel osalevad paralleelselt kaks kognitiivset süsteemi. Ühte nendest kahest protsessist on kirjeldatud eksperimenteerivana. Tema karakteristikud on automaatsus, spontaansus ja info töötlemine teadvustamata tasemel. Teine protsess on analüütiline ning süsteemne ja sisaldab endas teadvustatud info töötlust, tuginedes loogikareeglitele ja matemaatikale. Usun, et muutused uskumuste süsteemis võib aju ümberlülitada eksperimenteerivasse töörežiimi. Kui pokkerimängija tõlgendab enda jaoks, et tõenäosuse seaduspärasused ei kehti, siis võimalik et toimub eksperimenteeriva infotöötlemise eelistamine. Selle põhjuseks võiks olla tõdemine, et otsuste tulemus sõltub õnnest ja ratsionaalset infotöötlust pole vaja eelistada. Kõige tugevam emotsionaalne frustratsioon ehk tilt võib olla selline meeleseisund, kus ratsionaalne infotöötlemine on täiesti välja lülitatud ja otsuste protsessis osaleb ainult eksperimenteeriv pool. Seega millisel viisil võiks see info olla pokkerimängijale kasulik? Tõenäoliselt tuleks ära välistada võimalus automaatseks reageerimiseks ja luua rutiin, kus otsus võetakse vastu teatava aja jooksul.
Defineerime pokkerimängija jaoks olulised väited:
• Pokkeris ei ole õigeid või valesid otsuseid, on ratsionaalne valik ja ebaratsionaalne valik
• Mängija arvestab tõenäosuste piires iga võimaliku tagajärjega ja ei lase lõpptulemusel ennast mõjutada
• Tõenäosust ei tohi tõlgendada mehhanismina, mis määrab lõpptulemuse õiglaselt ja seaduspäraselt
• Tuleb olla teadlik kahest infotöötluse protsessist ja välistada eksperimenteeriva poole mõju