-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tänud kõigile, kes teele head soovid kaasa andsid. Ja tänud ka neile, kes ettevõtmise kahtluse alla seadsid :)
Eks ta ole - päris normaalse inimese käitumine see vast pole. Vastutustundetu ja bla-bla. Aga samuti ei ole see pisar silmis minema jooksmine. Jooksmine küll, seda jah ja minema kah...aga see soov seljakott selga võtta ja maailma vaatama minna istub mul juba ammu sees (aastat viis tagasi kondasin omal käel balkanil: serbia, bosnia ja teised sellised ja vähem sellised kohad :) ), nüüd jõudis lihtsalt kätte soodne aeg kus põhjusi jääda on vähem kui minna.
Kõik vajalikud asjad on juba koti kõrvale paika sätitud. Veel täna öösel pakin need kokku ja homme panen minema. Et post oleks sisutihedam, trükin siinkohal ümber oma märkmiku sehkendatud kontrollnimekirja kaasavõetavatest esemetest:
Nuga
Taskulamp
Telk
Plastik tass
Raamat (Peeter Sauter "Flirt budaga: elust ja tsiklisõidust)
Euroopa teede kaart
Pass
ID kaart
Dokumendi tasku
Küüne tangid
Tikud
Tubakas (3 pakki + tarvikud)
Fotoaparaat
Raha
Termokile
Märkmik
Kirjutusvahendid
Dressipluus
Trussikud
T-särgid
Sokid
Vihmakeep
Hambahari
Hambapasta
Päikeseprillid
Prillitoos
WC-paber
Shmag (afgaanist toodud pearätt)
Plaastrid
Valuvaigistid
Kell
Telefon (laadijaga)
MP3 mängija (laadija)
Metallist veepudel
Magamiskott
Peatse nägemise/lugemise/kirjutamiseni
Teie Nozzu
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Edu!
Kui pildid jagamist väärt on, siis võid ka siia neid panna.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
edu! kirjuta kuskil netikohvikus mõnes euroopa linnakeses aeg-ajalt mõni väike update siia. ja kasuta keskkonnavahetust ka tubakakasutuse (natukene) vähendamiseks kui viitsid ennast piinata.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kui võimalik, siis eks ma ikka katsun siin vahepeal märku anda kuhu omadega jõudnud olen - nii vaimses kui füüsilises plaanis siis.
Mis tubakatarbimisse puutub, siis vahepeal funktsioneerisin kuu aega nii, et päeval tööle tubakat kaasa ei võtnud ja tegin vaid õhtuti ühe kuni paar sigaretti. Seda tänu raamatule "The easy way" mida vist ka siin soovitati. Aga kui nädal tagasi isikliku elu hammasrataste vahele raginal jooksin, siis lõin käega: whats the point. Aga nüüd, nüüd olen suht rõõmus ja rahulik, ning võib-olla tõesti katsun jälle...vähem või mitte üldse suitsetada.
Samas ilma tubakata ei julgenud minna - kui ikka jälle peab Poolas rekkameeste baari peldikus magama, siis olgu vähemalt sigaretiski lohutust.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
kui pikaks ajaks plaan liikuda? või teadmatu aeg? kui palju raha selliseks retkeks kaasa võtad? nagu üks-kaks elumeest on kunagi - Elu on seiklus, kui ei seikle siis ei ela ;) gl sulle, sest seda läheb sul sellisel teekonnal kindlasti vaja. siin ei ole enam tegu protsentidega ;)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Veel läinud nädalal mõtlesin, et kaabin minema tõesti teadmata ajaks, kas siis kaheks kuuks, aastaks või kahekümneks aastaks. Tööl jäi kah jutt, et tulen, siis kui tulen. Kui üldse tulen. Ent nüüd, mil meel mõnevõrra rahunenud, plaanin nii umbes kuu ajalist trippi. Ehkki jah, määramata ajaks oleks palju marudam minna. Aga küll jõuab - kui elu vastavad kaardid kätte mängib.
Raha mul eriti kaasa võtta pole. Ei tule vist paarisadat eurotki. Aga ega sellest ei peagi tulema mingi mugavusreis. Nii kolme kuni viie euro eest päevas peaks ju saama endal hinge sees hoitud küll.
Ja tõepoolest, head õnne läheb teel olles rohkem vaja, kui raha. Isegi siis kui teekond ei vii Mordorisse vaid tsiviliseeritud Euroopa südamesse (ja võib-olla ka natuke kaugemale - Hispaania lõunarannik pidi kena olema).
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
WOW. Lahe trip Nozzu. Oleks mul julgust ja rohkem pealehakkamist teeks ma samasuguse. Täiega kadestan Sind!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Mind küll huvitaks need probleemid/naisteteema aga ma ei hakka ju ometi küsima täpsemalt mis juhtus.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
ma küll küsin. mis juhtus?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Alustage siis blogist ehk juhtmete katkilõikamisest ja liikuge edasi läbi päevikuteema. ;)
Bds paneb obv liiga otse aga ta on ka lihtne "mis meelel, see keelel" tüüp ja nagu ajalugu näitab, siis keskmist pokkeriprod häirib see kohe kõvasti.
Samas minu jaoks on vähemalt teoreetiliselt selgem see, mis Nozzul juhtus kui see, kuidas bds oma "asjad" korda sai ja koos edasi minna otsustas.
-
Re: I had to get the fuck out of this town
Tsitaat:
Algselt postitas
backdoorsex
See puutub küll nüüd täiega teemasse muidugi aga aus vastus oleks EI. No ma imetlen sind kui sul ei võtaks korraks seest jahedaks kui keset tööd muudab telekas kanalit ja läheb volume põhja või ntx väljalülitatud läppar hakkab laulma. St. Ma pole käskinud kellegil uskuda mu jutte ega panna kedagi uskuma vaime or somt. Kirjutasin oma story ja jah päev-2 oli üsna veider oma kodus liigelda peale selliseid sündmusi.
--
Mulle on alati Nozzu meeldinud kuid võimutseva naise eest, kodust minema joosta laiamaailma pisar silmis tundub siiski natuke kahtlane kuigi sa täisealine. Ma ei ütle sulle mida teha vaid lihtsalt milleks põgeneda probleemide eest?? Lõpeta suhe ära kui omavahel läbi ei saa ja tõmba joon peale. Siis mine laiamaailma rändama.
+1 :)
On probleeme, mida lahendab kõige efektiivsemalt aeg ja miks mitte samal ajal enda mõtteid refreshida??
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
jep kõik oleks ilus ja tore, kuid arvestama peab seda, et nozzu ikkagi isa ja laps pisike......
andsin siis oma arvamuse kui ISA :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
ma pole seda blogi lugenud va paar viimast lehte.
keegi cliffse viitsib visata, milles probleem jne?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Naine käib pidudel, pokkerit eriti ei tolereeri, Nozzu palk pole naise arvates perele piisav, nozzu suitsetab. Rohkem ei meenu, täiendage.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
notsu tubli isana pani lapse õhtul magama ja alles siis pokkerit
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Notsu läks tekikoti peale nii tilti, et tõmbas püksid jalast ära ja rebis need säärtest kinni hoides keskelt pooleks.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Naine käib pidudel, pokkerit eriti ei tolereeri, Nozzu palk pole naise arvates perele piisav, nozzu suitsetab. Rohkem ei meenu, täiendage.
suht standard case ju nii ju enamik peredes v mis?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Cypher0
Notsu läks tekikoti peale nii tilti, et tõmbas püksid jalast ära ja rebis need säärtest kinni hoides keskelt pooleks.
Selle peale siis sai naine kurjaks ja karjus: Sa ei rebi minu pükse puruks, tead ju küll, kelle jalas siin majas püksid on!
Ok must huumor, nozzule edu ja loodan, et saab naljadest aru :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Hei,
Nozzu ketsid tallavad taas kodumaa mulda.
Saabusin kolmapäeva hilisel pärastlõunal. Ehk siis täpselt kaks nädalt pärast seda, kui Pärnust teele asusin. Esialgne miinimumprogramm sai sajaprotsendiliselt täidetud.
Lõuna Prantsusmaale, Lyoni lähistele, Taize kloostrisse jõudmine võttis viis päeva. Seejärel veetsin nädala kloostris ning hääletasin neli päeva tagasi Eestisse.
Sain unustamatu kogemuse. Ent siiski, igaks juhuks, katsun mälestused hullumelsest kihutamisest läbi baltikumi ja poola, saksamaa kiirteedel eluga mängimisest, kokkupuudetest polizaiga, tunde kestnud seismisest lausvihmas, prantsuskeeleõpingutest, veini smugeldamisest kloostri territooriumile ja muudest seiklustest, sekeldustest ja suurepärastest inimestest, näiteks Pariisi getost pärit tüübiga, kellega ma paar ööd telki jagasin, ka kirjasõnasse talletada.
Esimene jupike siis selline:
No ei alanud just hästi see trip. Selveris, kuhu läksin veel enne teeäärde minekut halvaad ja vihmakeepe ostma, andis turvavärav häiresignaali. Koheselt oli platsis ka turvamees, kes palus mul endaga kaasa, turvaruumi suunduda. Friikisin ära ja kobisesin midagi, et mul võttis koti pakkimine mitu tundi ja ma ei kavatsegi seda laiali puistata.
Turva jäi rahulikuks aga kindalmeelseks. No mis mul üle jäi, läksin temaga kaasa. Midagi varastanud ei olnud aga ikka oli miskipärast kuidagi sant ja süüdlase tunne. Turvaruumis selgus, et häiret andis kaasapakitud raamatu turvaelement. Turvamees oli mõistlik mees ja kaksas turvaelemendi, mida eemaldada ei anna, ühe nurga tangidega läbi. Sellega oli probleem lahendatud. Tema vabandas ja mina tänasin.
Nii, et ses mõttes läks hästi. Kusagil Saksamaa bentslas oleks olnud hoopis piinlikum ja tüütum olnud hakata tõestama, et ma ei ole pätt Ida-Euroopast.
Seejärel juba liinibussiga linnaserva. Veel viimane hamburger linnapiiris asuvast kioskist ja teeäärde. Ega asjad palju paremaks ei läinud. Iklasse, Läti piirile, jõudmiseks, ehk siis vist umbes 50 kilomeetri läbimiseks, kulus mul neli tundi ja viis autot. Neli tundi ja viis autot! Ja minna oli mul veel 2500 kilomeetrit. Ning samapalju tulla. Tõotas tulla üks väääga pikk ja vaevaline seiklus.
Kell oli juba õhtul kaheksa läbi, kui ma suurte ja punaste tähtedega „PL“ joonistusbloki lehele maalisin ja piiripunktist Läti pool rekkasid püüdma asusin. Väikeautosid ma ei üritanudki peatada kuna tahtsin ühe hooga Poola ära saada. Ja nagu mu just saadud kogemus näitas, siis tavamasinatega võib see aega võtta nädalaid.
Hakkas juba hämarduma kui üks Poola numbriga kaubik peatus. Roolis istus noor, tätoveeritud poola kuli. Meie mõlema õnnetuseks oskas ta ingile keeles öelda ainut „English – problem“. Samasugune problem oli tema jaoks ka vene keel.
Kuidagi jõudsin siiski mõistmisele, et tüüp ei põruta mitte ainult poola vaid Saksa välja ning tema pärast võin ma kaasa sõita. Yeah, loteriivõit! Ja ehkki me üksteisega suhelda ei saanud, ei hakanud mul kordagi igav. Selles kaubikus igavuse tundmiseks oli mul lihtsalt liialt habras närvisüsteem. Nimelt andis karmidel poola teedel karastunud sohver oma sõidukile korralikult piitsa. Ja sõidustiil oli tal poolakatele väga omane: imes end eessõitva auto tuules vaat, et vastu tolle stanget ja siis hüppas tuulest välja ning süstis mööda. Vastutulevad masinad teda eriti ei morjendanud – see oli rohkem nende mure, kuidas kokkupõrget vältida. Esiti ma lugesin ohtlike situatsioone, kuid umbes tunni möödudes loobusin – oli selge, et kogu see sõit on üks ohtlik situatsioon.
Noh vähemalt saime käppelt edasi. Isegi liiga käppelt. Vähemalt nende ametimeeste arvates, kelle tööks on teedel korda hoida. Me ei saanud Lätist läbigi, kui juba oli esimene trahvikviitung käes. Tüüp kupatas läbi väikeasula umbes sajaga. Et tal juba eelnev rikkumine all oli, siis ei olnud see trahv ilmselt väike nagu ka tüübi näoilmest välja võis lugeda. Ent tema jalga ei muutnud see mitte grammi võrragi kergemaks.
Öösel, vist kuskil kahe paiku parkis tüüp meid kuhugi Leedu bensukasse ja tegi selgeks, et tema läheb nüüd magama ja mina pean masinast väljuma. OK, polnud hullu, püstitasin telgi sinnasamasse parklasse, kaubiku varju. Leppisime kokku, et ärasõit on kell viis hommikul.
Kella viieks oli mul telk jälle kokkupakitud ja seisin minekuvalmilt auto ukse kõrval. Õigemini tammusin jalalt jalale, sest külm oli. Ja niimoodi tammusin ma järgmised kaks tundi. Tüüp suvatses oma mõnusalt soojast pesast alles kell seitse välja ronida.
Omavahel sõnagi vahetamata kobisin kõrvalistmele ning jätkus kihutamine poola poole. Hirmuga mõtlesin mis saab siis, kui me poola, tema mängumaale jõuame. Ja nagu selgus, oli hirm põhjendatud. Juba piiril peeti meid politsei poolt kinni sest tüüp uhas läbi piiritsooni oma sada kiltsi tunnis, aeglasemalt kulgevate autode vahel laveerides.
Poola jõudes kukkus tüüp ka mobiiltelefoniga oma sõpru ja pruute läbi helistama. Nii, et vahepeal, tegelikult üsna tihti, oli tal ühes käes mobla, teises lällari mikker ja tublisti üle saja kilomeetri tunnis kihutava sõiduki juhtimiseks kasutas ta vaid põlvi. Ette ta eriti vaadata ei viitsinud. Korra, kui me ühte külla madallennul sisenesime, päästis ühe üle vöötraja tatasanud vanatädi elu vaid see, et ma valjult karjatasin ja järjekordsesse vestlusse süvenenud juhi tähelepanu teel olevale subjektile pöörasin. Saime pidama täpselt vanatädiga kohakuti. Nii et mine tea, äkki, kui me ei oleks pidurdanud, oleks õnnestunud ka tädi nina alt läbi lipsata.
Olgu öeldud, et kui kogu see sõit poleks nii hullumeelne olnud, oleks ma poola autojuhtide omavahelist vestlust kuulates tõenäoliselt naerukrambid saanud. Nimelt on neil igas täislauses vähemalt neli „kurva“. Vähemalt. Nii, et minu kõrva jaoks kostusid need vestlused umbes nõnda:
A: Skrogmosh kurva shmogs kurvastrobosh kurva bslobng kurva sbloghs.
B: Kurva bollsdhm kurva kurvagfsblom, jenbd kurva zbneeb skrgv kurva.
A: Eeeshbg kurva zgmnbg kurvaghbnnns. Naa, Kurva.
Jne. Jne.
Ja kui siis kohalikust raadiost tuli laul, mille iga teine sõna oli kurva, ei suutnud ma vastu panna ja turtsatasin naera. Tõesti, räigelt üleekspluateeritud sõna, nagu neil muid roppväljendeid polekski, peale selle ühe.
Selle hullunud autojuhi sõidustiili näiteks võib tuua veel olukorra, kus me kusagil Poola linnas jäime ummikusse. Tüüp kannatas oodata paar minti. Siis katkestas närvilise vaikuse tuttav, läbi hammaste pressitud, „Kurva“ ning me kihutasime juba ainult ühistranspordile mõeldud sõidurajal. Uhkelt, tublisiti üle lubatud sõidukiiruse.
Aga Saksamaale ma tolle wannabe Kubicaga ei jõudnudki. Piiri lähedal, nii umbes Dresdeniga ühel joonel, parklas, kus me õhtul toidu manustamiseks peatuse tegime, sai ta juhuslikult kokku oma kaasmaalastest kolleegidega. Jutuajamisest sai üsna pea jooming ja mulle anti mõista, et täna enam edasi ei sõideta. Ja pole teada ka see, millal homme sõit jätkub. Või kas üldse.
Et ma enam teist hommikut kaubiku kõrval auvalves olla ei soovinud, jätkasin omal käel Saksamaa poole pürgimist.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
väga mahe, ootan juba jätku :P
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Nozzu
...Jutuajamisest sai üsna pea jooming ja mulle anti mõista, et täna enam edasi ei sõideta. Ja pole teada ka see, millal homme sõit jätkub. Või kas üldse.
Et ma enam teist hommikut kaubiku kõrval auvalves olla ei soovinud, jätkasin omal käel Saksamaa poole pürgimist.
kurat. nagu tavaliselt. just kõige põnevama koha peal :(
aga hea kuulda, et reis korda läks ja rahule jäid selle ettevõtmisega.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
:heart:
silmad lausa sõid teksti ja siis järsku lõppeb. täpselt nagu hea sari või film, millele hakkad pingsalt järgmist osa ootama.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Nozzu paneb aluse Pokkeriprode oma BBV-le:) Nice, et reis korda läks ja ootan huviga mis edasi saab!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Te olete liiga lahked :) Aga tänan.
Lõpetasin just teise osa kirjutamise. Aga kohe vast üles ei pane. Loen veel öösel, kui poiss magama on läinud (jah, ma olen pere juures tagasi), rahulikult läbi, teen ehk mõned korrektuurid ja siis avaldan.
Veelkord suurimad tänud kõigile, kes mulle reisile head soovid kaasa andsid (äkki need hoidsidki mind õigel kursil ja elus) ja ka neile, kes nüüd raatsivad nende memuaaride peale oma aega kulutada.
Teie Nozzu
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga nauditav lugemine, aitäh! Jään järgmist osa ootama.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga hästi kirjutatud ja väga huvitav lugemine :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kui õieti mäletan siis reisile minnes oli sul taskus miski paarsada euri, kuidas rahadega välja tulid?
Jäi bankrolli jaoks ülegi veel? :D
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
tahan teist osa juba lugeda......väga muhe lugemine!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
II osa:
Mõistagi olin pettunud. Sai ju just koju läkitanud võidukas sms, et minu kulgemine Saksamaa poole läheb nobedalt nagu Blitzgrieg – ainult, et vastupidises suunas: Poola on juba võetud ja kohe ületame piiri. Aga nicht. Kaputt selle asjaga.
Ajal, mil Poola rekkamehed juba mööda Zielona Gora lähistel asuvat tanklat buldogi seltsis tähtsalt ringi patseeriva pimbi käest prostituute tellisid, lappasin mina murelikult Euroopa teede kaarti ja raalisin välja, et Dresdenist mööduvale kiirteele jõudmiseks pean esmalt sadakond kiltsa Poola sisemaa poole, Legnica linna juurde saama.
Egas midagi, ehkki hakkas juba hämarduma, kritseldasin kirjutusbloki lehele „Legniza“ ja teeäärde. Suht võimatu koht oli tegelikult hääletamiseks. Autod, kui nad just parklast ei tulnud ja sel õhtusel tunnil enam ei tulnud, kihutasid mööda ilma et keegi oleks sel, kõrgete metsade vahel loogelnud maantee ääres konutavale kujule tähelepanu ei pööranud. Arusaadav.
Ometi viimaks, tunnike hiljem, kui otsustasin, et pool tundi seisan veel, mitte kauem, jäi üks Poola numbrimärgia rekka mu seljataga seisma. Haarasin koti turjale, lidusin õnnelikult autoni, rebisin ukse lahti ja turnisin läbi hingelduste „dobro“ „dobro“ pobisedes kabiini.
See sohver oskas vähemalt vene keelt. Või noh oskama on ehk palju öeldud nii minu kui tema venekeele kohta, ent umbes 3 miinuse peale me mõlemad seda tonkasime. Nii et mingil määral suheldud saime.
Selgus, et ta, juba vanem härra, ei võta kunagi hääletajaid peale. Aga et oli juba hämar, siis pidas ta mind ekslikult rekkameheks, kes on oma sõiduki bentsla parklasse jätnud ja tahab nüüd ehk mõnda järgmisse külla magama minna. Minu käes olnud joonistusblokilt ta enam kirja lugeda ei näinud, mistõttu arvas ta need olema mingid sõidudokumendid vms.
Anyway, esiti sai rekkajuht aru, et tulen Saksamaalt ja tahan minna Eestisse. Kui ta siis viimaks mõistis, et lood hoopis risti vastupidised jäi ta vägagi nõutuks.“ Germania dam, Berlin dam, Dresden dam,“ vehkis ta käega seljataha. „A Mõ bojedim tam,“ osutas ta ettepoole ning vangutas nukralt pead. Sedavõrd jabur tundus talle minu manööver. Lühidalt, ta tegi mulle selgeks, et ma, kulla kolleeg, olen omadega totaalselt rappa pannud. Pidin nõustuma, ei olnud ju mu kaardilugemise skill kah teab mis tugev.
Kuidagi masendav oli seal läbi öö sõita, teades et iga kilomeetriga jääb Saksamaa, kuhu ma veel samal päeval jõuda olin lootnud, järjest kaugemale. Ja sohvri nukker, poolpahane, poolhämmeldunud soigumine ei teinud mu meeleolu just reipamaks.
Ent kae nalja, üheltmaalt peatus rekka ikkagi selsamal kiirteel mille ma kaardipealt kui enda jaoks sobiva, välja olin valinud. Sohvjor näitas veel enne, kui mu kabiinist välja lasi mulle ka suuna kätte, kuhupoole Saksamaa jääb. Paraku asus osutatud suund vastupidises suunas meie liikumistrajektooriga – ehk siis pidin kuidagi neljarealisest kiirteest üle saama. „Kuidas ma üle pääsen,“ uurisin rekkajuhilt murelikult. „Kust mina tean,“ ei osanud ta mind enam aidata. Ent ta oli mu jaoks niigi palju teinud. Tänulikult vaatasin tema rekka pimedusse kaduvatele tagatuledele järgi. Ja olin siis jälle üksi.
Üle kiirtee pääsemiseks, sinna kus sirasid läbi pimeduse bentsla tuled, jalutasin esmalt silla või noh kiirtee teise tasandi juurde, millest olime just üle sõitnud. Arvasin, et saan sealtkaudu ehk üle jalutada ja siis teiselpool üle piirde ronida ning olengi õigel pool. Natu aega olukorra ja liiklusega tutvunud, mõistsin, et sild on sedavõrd kitsas, et juba esimene vastutulev rekka lömastaks mu furgooniga, seda enam, et ma polnud taibanud helkurit kaasa võtta. Ei tundunud just hea plaan olevat spurtida poolsada meetrit lootuses, et jõuan üle silla enne kui keegi vastu tuleb, liiatigi kuna sillale eelnes kurv, oleks ma vastusööstvat masinat näindu vaid paarikümne meetri kauguselt.
Järgmiseks kaalusin ületada sild väljaspool selle piiret. Mööda umbes kolmekümne sentimeetri laiust betoonäärt, kümnekonna meetri kõrgusel üle alt läbikihutavate autode. Seegi tundus pärast hetke iseendaga nõupidamist liialt riskantne ettevõtmine. Peaks ma mingil põhjusel kiirteele pudenema, sõidaks mõni auto mu vigastatud kerest suure tõenäosusega üle.
Ja nii jäigi mulle vaid üks, halbadest variantides parim. Punuda risti üle kiirtee. Siis, ma õnnetu mees, ei teadnud veel, et mul tuleb sama trikki teha õige pea Saksamaal, ja mitte öösel, mil liiklus hõredam, vaid päise päeva ajal.
Aga seal ma siis olin. Ees ootas elu esimene kiirteeületus. Hirmus või mitte aga see lihtsalt tuli ära teha, kui tahtsin oma rännakut jätkata. Seisin kiirtee piirde ääres ning loendasin mõttes kui kaua võtab pimedusest nähtavale ilmuvatel autotuledel aega minuni jõudmiseks. Oma paarkümmend sekundit. Leidsin, et selle ajaga peaks suutma tosin meetrit läbida küll, isegi ligi kahekümne kilose seljakotiga.
Ja siis ma tegingi seda. Lidusin nii kiiresti kui väsinud jalad lubasid kahte sõidusuunda eraldava poole meetri laiuse ribani. Hops üle metallpiirde ja olin ohutus kohas. Kordasin protseduuri veelkorra ja olingi õigel pool teed. Vantsisin mööda maantekraavi bentslasse. Endal süda sees tagumas, adrenaliin saja peal ja näol võidukalt rahulolev irve.
Telgi püstitasin sinnasamasse, bentsla kõrvale võssa, noorte tammepuude alla. Pagana mõnus oli pärast seda hullumeelset, Leedus alanud päeva magamiskotti pugeda ja end sirakile visata. Nagu oleks koju jõudnud. Ja mõnes mõttes oligi ju see, meeter lai ja paar pikk, tuule käes laperdavate kileseintega ümbritsetud osmik mu kodu. Paari meetri kauguselt jooksis aga mööda kiirtee, mida mööda lootsin järgmisel hommikul Saksamaale jõuda.
Hommikul äratas mind kiirtee lärmi trotsivate lindude rõõmus sädistamine ja läbi õhukese telgiriide sirav päikesepaiste. Öine murelik meeleheide oli asendunud eufooriaga. Pakkisin kärmelt telgi kokku, jalutasin bentslasse, pesin peldikus näo ja hambad puhtaks. Ostsin tanklast tassi kohvi ja ühe Snikersi shokolaadi ning veetsin mõnusalt muretu veerandtunni tankla kõrvaöt läbi jooksva tee äärekivil istudes ja möödujaid uudistades.
Uurinud enne veel igaks juhuks tanklas töötava näitsiku käest kas Saksamaa asub ikka kindlasti sealpool, kus ma arvasin ta asuvat, maalisin joonistusbloki lehele „Dresden“ ja jalustasin tanklast välja, kiirtee äärde. Arvasin, et on OK küll kiirteel sildiga vehkida.
Oligi. Umbkaudu pool tundi hiljem, enne kui taevas lõõskav päike mulle liiga tegema oleks jõudnud hakata, pidas üks rekka ilmselt reegleid ja liikluseskirju rikkudes kinni ja korjas mu üles. Deutshland – Deutshland, über alles, siit ma tulen, hõiskasin ma mõttes. Paar tundi hilejm ületasimegi Oderi jõe ning vurasime juba saksamaa teedel.
Paraku keeras see suurt kasvu ja puuduvate hammaste tõttu pisut kohtlase ilmega aga väga sõbralik poola rekkajuht (andis mulle väljudes kaasa pooleteistliitrise veepudeli) juba enne Dresdenit kiirteelt maha, jättes mu lihtsalt kiirtee äärde seisma. Mitte kuskile bentslasse vaid konkreetselt kiirtee servale.
Ega seal just meeldiv seista olnud. Kõiki muid helisid summutav lärm, heitgaasid, peakohal siramas päike mis kütnud õhu tublisti üle kolmekümne kraadi ning jalge all õhkas kuuma asfalt, mille temperatuur veel paarkümmend kraadi kõrgem. Tasapisi, mööda tuhisevate autojuhtide signaalitamise ja oimukohtadele koputamise mõjul hakkas mulle pärale jõudma, et ega Saksamaal kiirtee ääres seismine ja hääletamine vist päris terve inimese käitumine ei ole.
Pealegi, kes ikka viitsib 200 pealt piduritele hüpata, et üks hääletaja peale võtta. Mõistnud olukorra lootusetust, kallasin endale juba lõppema hakkavatest veevarudest sortuseke vett pähe ja otsutasin minna edasi ja vaadata, ehk leian kiirtee kõrvalt mõne parema koha autode püüdmiseks. Omamata vähimatki ettekujutust kui mitme või mitmekümne kilomeetri kaugusel võiks asuda lähim bentsla.
Ent selleks, et edasi pääseda, pidin esmalt ületama sellesama mahasõidutee kuhu Poola rekkajuht pööranud oli. Oi kurva. See oli hirmus. Minust sööstsid mööda masinad, mis kihutasid tont teab kui kiiresti, sest tundus, et sel kiirtelõigul kiiruspiiranguid polnud. Kahest äärmisest reast tehti pöördeid sellelele samale haruteele kust üle pidin saama. Ja nagu mulle näis, siis kiirust vähendamata.
Ma olen koos kaitseliitlastega langevarjuga hüpanud (kusjuures see oli mu elu esimene kord üldse lennukiga lennata), ma olen koos sõduritega Afganistani kõige ohtlikumas, Helmandi provintsis ringi konnanud aga see kõik pole mitte midagi selle kõrval mis mul nüüd tuli teha. Langevarjuhüpeteks ja sõjapiirkonnas liikumiseks on oma reglement, mida järgides on suur võimalus ellu jääda. Jalgsi kiirtee ületamiseks seda vähemalt ametlikult välja töötatud ei ole. Läinudöine kiirteeületus Poolas näis nüüd igatahes olevat lihtne ja ohutu nagu vöötraja ületamine külatänaval pulgakommitädi kaitse all.
Seisin seal ja tundsin ennast umbes nii nagu võiks end tunda granaadiga vaenale kuulipilduja pesa ründama sööstev sõdur. Teades, et üsna tõenäoliselt saan järgnevate sekundite jooksul surma (mind pihustatakse lihtsalt mööda kiirteed laiali ja kodumaale pole saata ilmselt suurt midagi). Aga valikut ei ole, käsk on antud ja ülessanne tuleb täita.
Sekundeid lugeda polnud nagu väga mõtet. Autodevoog oli pea lakkamatu. Peatusin veel viivuks, seal teelahkmel, pea käis ringi, jalad olid nagu kummist. Ahmisin kuuma õhku kopsudesse, süda tagus, käed värisesid, kaenla alt nõrises külm higi. Samas mingit meeleheidet või paanikat ma nagu ei tajunud. Ega enam ka hirmu mitte. Otsus oli langetatud, valikud olid otsas. Tuli minna. Ja siis. Siis ma lihtsalt jooksin. Jalg jala ette. Sekundid näisid tundide pikkused. Kõrvus kajasid mööda kihutavate autode paanilised signaalid, vere kohin.
Ja siis oli see ühtäkki läbi. Kiirtee lärm taandus. Kuulsin vaid enda südame tagumist ning kopsudesse sisenevate ja sealt väljuvate õhuvoolude vilinat. Seisin seal tühjuses ja vaikuses. Seejärel naases lärmakas reaalsus mu teadvusesse. Olin üle pääsenud. Ikka veel ühes tükis ja elavana.
Muidugi, lugejad juba taipavad, et seal kus on teeharu kiirteelt kõrvale, peab olema ka teeharu kiirteele. Mina seda tol hetkel ei taibanud. Ent pärast mõnekümne meetri läbimist, sain aru, et olin jooksnud lihtsalt saarele keset kiirteed ja sellelt edasi pääsemiseks tuleb mul sama asi uuesti läbi teha – joosta üle kahe sõidurea. Sedakorda püüdes siis vältida kiirteele sööstvaid autosid. Olukorra muutis veelgi pikantsemaks asjaolu, et kiirteele suunduv tee oli poolkaare kujuline, nii et nägin vaid umbes poolesaja meetri kauguselt, põõsaste tagant välja kihutavaid autosid. Nagu ka nemad mind. Oli selge, et mind märgates nad maha pidurdada enam ei jõua. Ometi läks mul ka teistkorda õnneks surm ära lollitada.
Otsekui kompensatsiooniks oli sealsamas ka bensutankuri, voodi, ning noa ja kahvliga silt, mis lubas kilomeetri pärast kiirteehullusest pääsemist. Ent ma olin omadega nii läbi, et otsustasin pärast 500 meetri vantsimist seisma jääda ja natuke hinge tõmmata. Pelgasin, et kui ma joonelt edasi sammun, saan enne bentslasse jõudmist südari.
Niisis seisin jälle nagu viimane loll kiirtee ääres ja vehkisin oma sildiga. Ja ennnäe, üks tume auto, vist Mercedes, võttiski paarkümmend meetrit enne mind hoo maha, lükkas ohutuled peale ja veeres aeglaselt minuni.
Mul läks nägu naeru täis ja kui auto minu juures peatus, haarasin oma seljakoti ning hakkasin juba kätt lingi järgi sirutama, kui vastu autoakent suruti Polizai töötõend.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
lol lõpp...ootab siis vol 3-e
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kirjutamisstiil meenutab veidi Scott F. Fitzgeraldi...
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Jube hästi oskad pinge hoida :P Ootan järgmist.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Codecci
Kirjutamisstiil meenutab veidi Scott F. Fitzgeraldi...
lmao, word
Moar, kõige pinksama koha pealt lõppes ära nagu seebikates.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
väga hästi kirjutad :D
põnev lugemine, jään ootama uut osa :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Nozzu
II osa:
...
Mul läks nägu naeru täis ja kui auto minu juures peatus, haarasin oma seljakoti ning hakkasin juba kätt lingi järgi sirutama, kui vastu autoakent suruti Polizai töötõend.
Kurjam, sa kohe oskad lõpetada õigetel kohtadel :D Ootan huviga järgmist osa :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Parim lugemine siin foorumis! :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga meeldiv lugemine, thread delivers!!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Naizzz story, Nozzu! ;)
Mina pakun, et Polizai viskas Nozzu tanklasse ning trahvi ta ei saanud... 8=)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
hullumeelne.. kuidas sa siis seda ei teadnud, et kiirteel ringi kooserdada ei tohi? B-kat load on olemas? koolituselgi peaks selline teema läbi võetama..
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Rage
hullumeelne.. kuidas sa siis seda ei teadnud, et kiirteel ringi kooserdada ei tohi? B-kat load on olemas? koolituselgi peaks selline teema läbi võetama..
Eestis on ju tuhandeid kilomeetreid kiirteid, et seda iga päev praktiseerida ja teada, et nii ei tohi teha.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Rage
hullumeelne.. kuidas sa siis seda ei teadnud, et kiirteel ringi kooserdada ei tohi? B-kat load on olemas? koolituselgi peaks selline teema läbi võetama..
soome "kiirteedel" kooserdatakse sitaks ..
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
leits
soome "kiirteedel" kooserdatakse sitaks ..
Sama sitaks veetakse mentide poolt minema kah sind !
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga mõnus lugemine. Ootan huviga kolmandat. ;D
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga super lugemine.
Ootan suure huviga järgmist postitust!!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
ranka
Eestis on ju tuhandeid kilomeetreid kiirteid, et seda iga päev praktiseerida ja teada, et nii ei tohi teha.
Siin pole jah ühtegi kiirteed :D
huvitav, et see Poola rekka üle 100 välja läks, nad kõik tulevad tehasest 87-90km/h piirajatega.
Väga mõnus lugemine!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Suurimad tänud sedavõrd positiivse tagasiside eest. See on liigutav ning annab mega motivatsiooni edasi kirjutada. Ehkki suht väsinud, ei lubanud ma endale tänagi öösel enne und, kui kolmas osa valmis sehkendatud. Siin ta on:
Vol III
Ega mind kohalike mundrimeeste välja ilmumine väga ei üllatanud. Olin kuulnud, et ehkki nad kiirteel otseselt vahti ei pea(nagu meil), on nad vajadusel kärmelt kohal. Aga samuti olin kuulnud, et Saksamaal politsei pigem aitab sind kui et üritab su rahakotti kergendada. Kui sa just mingit suuremat sigadust pole toime pannud. Ja kiirteel hulkumist ma enda isiklikule õiglustundele toetudes just väga suureks sigaduseks ei pidanud. Kusagil peab ju inimene ometigi hääletada saama! Igatahes tundsin end märksa rahulikumalt kui Selveri turvamehega silmitsi seistes.
„Kas te saksa keelt räägite,“ said minu poole inglise keeles pöördunud korravalvurid, ilma et ma sõnagi lausund oleks, aru et kiirteel tolgendav tegelane peab olema tulnukas, mitte nende kaasmaalane. „Ei, ma tulen Eestist ja lähen Prantsusmaale,“ sobis mulle nende poolt lauda käidud kaart, mis võimaldus mul etendada ignorantset muulast. Või noh, mis etendada – ma tõepoolest ei teadnud, kas Saksamaal tohib kiirteel hääletada või mitte.
Minu õnneks vastaski Saksa politsei reputatsioon kuuldule. Pea aegu. Küüti nad mulle pärast tutvumisvooru ehk dokumentide kontrollimist siiski ei pakkunud, ehkki küsisn. Aga trahvi, mis nagu hiljem ühelt kohalikult teada sain, oleks võinud olla kusagil 200 euro kandis, samuti ei teinud (ilmselt oleks jutt ja suhtumine teine olnud, kui nad oleks mind tabanud kiirteel silkamas).
Küll aga käskisid nad mul otsemaid teispoole piiret ronida kuna kiirteel jalgsi liikumine on keelatud. „Aga kuidas ma siis hääletan,“ jätkus mul veel südikust tingida. Kannatlikult, ent resooluutselt selgitasid nad, et vot ei hääletagi siin. Tuleb jalutada lähima bentslani, mis minu õnneks asus 500 meetri kaugusel, ja seal võin hääletada.
Fair play. Kobisin üle piirde ning seadsin sammud mööda rohtunud ning konarlikku kraavikallast sinnapoole kus silt lubas tankalt. Pool kiltsa pole teab mis maa, ent päikeselõõsas, raske seljakott turjal, tammumine võttis mu juba saja meetriga läbi. Mida märjemaks muutus särgiselg, seda kuivemaks tõmbus kurk. Kotirihma küljes rippuvas, juba omajagu mõlke saanud, metallpudelis loksuv soe vesi, ehkki ma pruukisin seda nii sees- kui välispidiselt, ei pakkunud erilist kosutust. Ei paksuks muutunud keelele ega kuumavale turjale ja päikesest uimaseks muutunud peale.
Ühtäkki, otsekui oaas kesk kõrbe, avanes mu silmale tankla.Esimene, mida Saksamaal nägin. Ja see jättis varju kõik seni baltikumis ja Poolas nähtud samalaadsed asutused. Pingid, varju pakkuvad puudesalud, kauplused, söögikohad, suured parklad täis sõidukeid, busse ja veoautosid. Juba sellest vaatepildist piisas uue jõu leidmiseks. Vantsisin esimese tammepuu varju, ajasin koti turjalt ja räntsatasin istukile. Kiirtee lärm ja sumbutitest väljuvad mürgised gaasid siia ei ulatunud. Mõnus tuuleke jahutas keha ja kosutas hinge. Totaalne kaif. Totaalne.
Eks see olegi sellise metsiku rändamise võlu ja valu, et masendus ja enesehaletsus vaheldub kõikehõlmava eufooriaga mida tunnetad iga keharakuga, varbaotsast kuni pealaeni.
Kogusin end väheke, lükkasin siis sigareti suunurka, nõjatusin mugavalt seljakotile ja mõtlesin, et ma ei tea, millest mulle küll Taize kloostris jutlustama hakatakse aga mulle tundub, et minu religioon on kiirteed, minu pühakojad tanklad, armulauaveiniks külm vesi ning viirukisuitsuks kange sigareti mõrkjashõrk aroom.
Logelesin seal oma tunnikese ja mugisin tanklast ostetud röstsaiaviile vorstiga. Kohvi, mis tolles tanklas maksis pealt kahe euri, ma osta ei raatsinud. Selle asemel raputasin Rootsi sõjaväe plastikust tassi põhja kodumaalt kaasa ostetud lahustuvat kohvi ning lasin sinna tankla käimlas vett peale. Kraanist siis, eksju. Töötas küll. Mõrkjashapu, leige lahus polnud just parim kohvi, mis ma joonud olen aga kofeiinivajadus sai igatahes rahuldatud.
Magu saia, kopsud suitsu ja veepudelid tualetist ammutatud ning nagu ma lootsin ka joodavavat vett täis,
suundusin varasel pärastlõunal parkla väljapääsu juurde autosid püüdma, eesmärgiga jõuda Jena linna lähistel asuva kiirteede ristmikuni, et siis otsustada, kas minna otse edasi Frankfurti suunas või pöörata alla Nürnbergi peale.
Tuju oli sama ilus kui ilm. Et siiani olin keerukatest olukordadest puhtalt välja tulnud, ei näinud ma põhjust miks mul nüüd peaks hakkama viltu vedama. Ja ega hakanudki. Vähem kui kaks tundi hiljem kihutasin juba pealt 200 kildise tunnikiirusega Jena poole. See on valitsev mentaliteet Saksamaal: kiiremini, kiiremini, kiiremini nagu selgitas mulle küüti pakkunud keskealine, Ida Saksamaal sündinud ja kasvanud mees kellel oli juhus Nõukogude armees teenida ajal, mil müür langes. Läks hommikul piiri valvama ja millalgi lõuna ajal selgus, et polegi nagu midagi enam valvata.
Neil ja teistel teemadel vesteldes lendas aeg kiiresti. Kella seitsme paiku õhtul jõudsime Jena lähistele tanklasse. Teederisti Frankfurti poolsel harul, sest nagu härra mulle soovitas, oli mul mõtekam ikkagi Frankfurti kaudu alla Freiburgi ja sealt juba Prantsusmaale minna.
„Näed, siin on sul piisavalt ruumi telgi üles panekuks,“ ütles ta muigvelsui, enne kui viisakalt hüvasti jättis ja minema kaapis. Et aga päevavalgust oli veel mitme tunni jagu, otsustasin telgi siiski seljakoti külge jätta ja kohe Frankfurti edasi hääletada. Nii 200 kiltsa tunnis sõites oleks pidanud sinna jõudma umbes kolme tunniga. Ei oodanudki ma teab mis kaua kui üks abielupaar mu üles korjas. Selgus, et nad saavad mu viia isegi natuke Frankfurtist allapoole. Sobis! Olingi olnud mures kuidas ma seda gigantset trantspordisõlme ümbritsevast kiirteederägastikust õige üles leian.
Kihutasime läbi ööpimeduse risti läbi Saksamaa ja jõudsime umbes kaks tundi pärast südaööd koha lähistele, kust nad kiirteelt maha pidid pöörama. Minu müningaseks pettumuseks, mida ma küll hoolega varajata püüdsin, sõitsime aga viimasest tanklast mööda, nii et mul tuli autost lahkuda vaid mõne üksiku laternaga valgustatud parkimisplatsil, mille ainus ühiskondlik hoone oli tualett. Niipalju siis plaanist osta eduka päeva tähistamiseks tanklast üks külm õlle.
Lürpsasin käimlakraanist lõuatäie külma vett ning loivasin platsi hämarale äärealale telki püstitama. Kesk vilgast ehitusprotsessi märkasin eemal, käimla ukse ees valgusvihus, seismas meesterahvast. Lihtsalt seisis seal, selg vastu ust ja jõllitas minu poole. Jõllitasin vastu, saamata aru mida asja on tal seal passida niimoodi. Selgus koitis mõne hetke pärast, kui mehe jalge ees põlvitanud blondiin, keda ma esiti märganudki polnud, end püsti ajas ning paarike käimla uksetaha kadus. Vot siis.
Ühtlasi heitis oraalseksiakt, mille tunnistajaks ma kogemata olin, valgust mulle juba varem silma jäänud kummastavale asjaolule, et vaatamata kasinale infrastruktuurile, külastas seda kohta üllatavalt palju autosi, mis mõne aja seisid ning siis jälle lahkusid. Tõenäoliselt oli see koht, kuhu lähistel asuva linna pimbid oma hoolealuseid ja nende kliente sõidutasid.
Asjaolu, et ma telgin seksiäri äärealadel, mulle suuremat muret ei valmistanud. Ega ka rõõmu mitte. Küll aga vaevas mind telgis külitades ning Poolast ostetud soolapähkleid õhtusöögiks pruukides küsimus kuidas hommikul liikuma pääseda parklast kus saab loota vaid neile autojuhtidele kellel on kiirteel ootamatult ning just selle käimla mõjupiirkonnas ihukergendusvajadus tekkinud (lõbutüdrukutele ja nende kundedele ma pigem ei panustanud).
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
eufooria eufooriaks. stoori mulle meeldib. järgmine kord tulen kolme nädala pärast lugema. mulle meeldib korraga palju lugeda ja pikalt. hästi kirjutad. "santa barbara" vaatajaskond las naudib su ootamatuid lõpetamisi.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
emmimees
huvitav, et see Poola rekka üle 100 välja läks, nad kõik tulevad tehasest 87-90km/h piirajatega.
Liiklushuligaanist poolakas ei kihutanud mitte rekka vaid kaubikuga. Marki ei oska öelda, olen suht tumba selle koha pealt aga äkki õnnestub fotolt tuvastada.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
rahvavaenlane
eufooria eufooriaks. stoori mulle meeldib. järgmine kord tulen kolme nädala pärast lugema. mulle meeldib korraga palju lugeda ja pikalt. hästi kirjutad. "santa barbara" vaatajaskond las naudib su ootamatuid lõpetamisi.
Eeh, mul lihtsalt pole aega ega jõudu kogu stoorit korraga kirja panna. Ja kui ma seetõttu nagunii pean vahepeal jutu katkestama, siis parem juba võimalikult põneva koha peal. Aga vahva, et muidu meeldib.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
tyrr, kuradi idikas olen otsustasin, et enne ei loe kui kõik osad koos on, aga just tuli välja kolmas osa ja ei saanud lugematta jätta. fukk mi.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Imo võiks Nozzu järgmise seikluse julgelt raamatukaante vahele taipida ja siis eesti peale lahti lasta :D
WP!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Nozzu
Liiklushuligaanist poolakas ei kihutanud mitte rekka vaid kaubikuga. Marki ei oska öelda, olen suht tumba selle koha pealt aga äkki õnnestub fotolt tuvastada.
Teinekord pane kohe jutu juurde pilte ka siis, eeldusel et sa neid seal ikka tegid :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Minu jaoks viie tärni teema :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
+1
suht väheseid viie tärni teemasid mis siia foorumisse jäänud on.
väga väga huvitav lugemine.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Ermii
Teinekord pane kohe jutu juurde pilte ka siis, eeldusel et sa neid seal ikka tegid :)
Ranka on leidnud väga kõnekad pildid jutu iseloomustamiseks (y). See Poola kiirtee, mida ületama pidin, oligi koos oma "sillaga" selline. Samuti annab pilt bentslast kenasti edasi sealset õhustiku. Mu enda pildivalik on suht kesine (polnud tegelikult plaanis trippi dokumenteerida) aga katsun midagi sebida järgmise osa illustreerimiseks.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Terve aeg sõid ja jõid saia, vorsti, snicersit ja külma lahustuvat kohvi? Ise ei valmistanud midagi või kuskilt mingit head kehakinnitust ei võtnud?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
widescreen
Terve aeg sõid ja jõid saia, vorsti, snicersit ja külma lahustuvat kohvi? Ise ei valmistanud midagi või kuskilt mingit head kehakinnitust ei võtnud?
Eelarve oli ju piiratud. :rolleyes2:
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Eelarve oli piiratud jah. Sulas oli mul kaasas 150 eurtsi (ja sellest rahast jäi veel tegelikult ülegi). Kaardipeal oli samuti mingid summad aga pidin kulutama arvestusega, et palka saan ma järgmine kord alles augusti lõpus. Seega olin kokkuhoidlik ja endale saiast-vorstist uhkemat einet ei lubanud. Mis ise valmistamisse puutub, siis seljakotis enam pudrumaterjali ning priimuse ning pottide, pannide jaoks ruumi ei jätkunud. Ja isegi kui oleks jätkunud, siis on füüsiliselt suht rakse nö. välikööki kaasas tassida.
Aga kehv lugu on nüüd see, et poeg, kurivaim, läks täna alles pool üks öösel magama. Kirjutama asusin millalgi üks läbi ning praeguseks hetkeks on neljandast peatükist vaid pool valmis ning jaks otsas. Ei hakka seda jupikest siia üles riputama. Ehk annate andeks ja kannatate teisipäeva hilisõhtuni/kolmapäeva varahommikuni:)
Ning just praegu, seda vabandust siia kirja pannes, meenus mulle, et üks mu sõpradest tahtis minuga kas teisipäeva või kolmapäeva õhtul mõne napsu teha, mis jällegi võib kirjutamisplaanid sassi lüüa. Mhh, aga igatahes on mul pool peatükki valmis ja ma lõpetan selle ära niipea kui saan. Äkki siis homme päeval kui õnnestub poiss mingi nipiga paariks tunniks magama saada.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kiidan samuti kogu ettevõtmist!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tee nii kudas jõuad, ära kvaliteedilt järgi lase. Pokkerit ei mängi enam üldse? Ma arvan, et paljud oleksid sind nõus aitama :D
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
ja seda ka, et kui teised kiidavad, siis mitte ära ainult kvaliteedilt alla lase, aga üle ka pinguta. proovi üsna samas stiilis kõige esimese kirjutisega jätkata. muidu satud vaimustusse enda edust ja läheb teistpidi käest ära.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
pokkerisheriff
ja seda ka, et kui teised kiidavad, siis mitte ära ainult kvaliteedilt alla lase, aga üle ka pinguta. proovi üsna samas stiilis kõige esimese kirjutisega jätkata. muidu satud vaimustusse enda edust ja läheb teistpidi käest ära.
Loodan ka, et võrdlustega/emotsioonide väljendamisega üle ei pinguta seekord, esimene osa hetkel minusilmis kõige paremini kirja pandud. Ja see ei tähenda, et ülejäänud halvad oleks.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
pokkerisheriff
ja seda ka, et kui teised kiidavad, siis mitte ära ainult kvaliteedilt alla lase, aga üle ka pinguta. proovi üsna samas stiilis kõige esimese kirjutisega jätkata. muidu satud vaimustusse enda edust ja läheb teistpidi käest ära.
arvad siiralt, et sellist soovitust oli vaja?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tubli töö, tule maaka juurde külla muljetama ja õlut mulistama.
sheriff õpetab isa .eppima :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga põnev lugemine, keep up good work!
Eelmine suvi sai käidud autoga L.Prantsusmaal Giensis ning siis tundus see autosõit juba väsitav ja pikk, kuid häälega, veits teine teema ikka. Väga hästi tekib pilt ette just nende autobahni äärsete tanklatega, kus nägime isegi inimesi hääletamas suudadega france või ESP, tundus täitsa segane tegu sellises liiklusvoolus küüti sebida. edu!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Pfff...eile läkski kirjatöö napsuvõtmise nahka. Kolmapäev aga kulus taastumisele ja mitte millegi tegemisele. Alles mõni tund tagasi, pärast südaööd, võtsin end nii palju kokku, et lõpetasin neljanda peatüki.
IV osa.
Hommikul äratas mind diiselmootori madal jõrin. See sai olla ainult parkimisplatsilt minema sõitma valmistuv rekka. Irdusin käppelt nagu lennukist katapulteeruv piloot, magamiskotist, surusin selle kiiresti seljakotti ning asusin telki lammutama. Lootuses, et ehk on just see masin, mis mu siit päästa võib ning kui mitte kaugemale, siis vähemalt järgmisse, tanklaga parkimisplatsi viia saab.
Vardad maast lahti, tugikaared siuh-säuh telgist välja ja klõbinal kokku, telk maha, kaheks kokku ja rulli. Vedasin juba kokkupakitud telgikotile sõlme peale, kui rekka aeglaselt kuid vääramatult parkimisplatsilt oma teed lahkus. Tüüpiline.
Vantsisisn tualetti nägu ja hambaid puhtaks kasima. Veeprotseduurid lõpetanud ja peldikust välja astunud, nägin kuidas üks kahest mu telgi kõrvale pargitud matkabussist kiirteele pööras. Jällegi käest lastud võimalus liikuma pääseda. Nurjusid ka läbirääkimised kahe veel platsile jäänud rekkajuhiga. Üks neist tegi mulle selgeks, et tal on sõidupaus, teine et tal pole kabiinis ruumi.
Saades küll ka ise aru oma ettevõtmise lootusetusest, kribasin siiski joonistusbloki lehele lähima linna nime (minu äärmiselt puuduliku kaardi järgi siis Mannheim – ehkki tõenäoliselt oli ka väiksemaid asulaid teepeal) ning asusin kiirteel kihutavaid autosid püüdma. Et mulle aga jälle keelatud kohas viibimist süüks panna ei saaks, siis sättisin end seisma parkimisala kiirteest eraldavale muldvallile. Võimalik, et mõnest mööduvast autost mind isegi märgati seal turnimas ent tulemust see operatsioon igatahes ei andnud.
Mõtteheietused stiilis: „Äkki ma ei pääsegi siit täna minema. Pagan, siin ei ole võimalik ka toiduvarusid täiendada jne. “ viisid mu staadiumisse kus loobusin linnasildiga hääletamisest vaid visandasin, nii hästi kui mu nullilähedased joonistusoskused lubavad, paberile bensiinitankuri kujutise ja lehvitasin sellega mööda kihutavatele autodele.
Mõistagi ei avaldanud ka see dragikoomiline perfoomants soovitud mõju.
Et mitte jääda parkla püsiasukaks, tuli taktikat muuta ja otserünnakule asuda, ehk siis oodata, mil mõni pakitseva põiega autojuht parklasse keerab ning siis minna ja paluda talt küüti. Lootuses, et otsesele abipalvele on ehk keerukam ära öelda kui teeääres seisvast inimesest silmside tekkimist vältides mööda sõita.
Ent kui ma siis ühe parklasse keeranud ja enne minu jaole saamist peldikusse kadunud juhi auto kõrval tammusin, kostus hõige ning rekkajuht, kes tunnike varem oli öelnud, et tal on paus, viipas mind oma masina juurde.
Veel enne kui parklast välja vurasime, selgus, et riik nimega Estonia ei ole sohvrile sugugi võõras. Nimelt oli Kashastanist pärit Aleksandr kaheksakümnendatel Tallinnas mereväelasena aega teeninud. Sellest, kolmeaastasest perioodist mäletas ta veel kolme sõna: „Tere“, „Vana-Tallinn“ ja „Kurat“. Viimasteks kutsunud kohalikud elanikud neid endeid nende musta värvi mundri tõttu. „Ega te meid ei sallinud,“ nentis nüüd juba kümmekond aastat Saksamaal rooli keeramisega leiba teeniv mees.
Tol hetkel, seal autokabiinis istudes, sallisin mina teda igatahes vägagi. Vähe sellest, et ta mind Manheimist märksa kaugemale viis, pakkus ta mulle ka lahkesti oma termosest kohvi. Kohvi, mille valmistamiseks mul endal sel hommikul aega ega ka tuju polnud. Seega olin jälle suht täbarast olukorrast kenasti välja tulnud.
Kui siis Karlsruhe lähistel tanklas Aleksandriga südamlikult jumalaga jätsin, olin suht kindel, et täna öösel ma enam Saksamaal telki püstitama ei pea. Optimistlikult maalisin paberile Freiburg, mis pidi jääma viimaseks Saksa linnaks millest mööduv kiirtee mind juba Prantsusmaale viib.
Paar tundi hiljem kui ma ikka veel seal bensukas seisin, ma enam nii optimistlik ei olnud. Et oli laupäev, liikus rekkaid märkimisväärselt vähem. Sõiduautodest enamus oli aga tihkelt inimesi täis topitud. Neil, kel polnud tagumisele istmele panna kedagi, olid sinna pannud aga midagi. Ja ohtralt. See erinevas vormis midagi mattis enda alla tavaliselt kogu tagumise istme ning kõrgus laeni.
Liikuma pääsesin ühe päevinäinud kaubikuga mille hallipäine juht ei pidanud paljuks mindki kabiini mahutada, ehki lisaks temale istus seal juba üks noor, tõmmut verd kutt, kes nagu mulle jäi viisist kuidas nad omavahel suhtlesid mulje, võis olla vanahärra lapselaps.
Selles masinas sain ka oma esimese prantsusekeele õppetunni. Seletasin vanale, et lähen Freiburgist edasi, Prantsusmaale, Pesankoni peale. Täpselt nii ma selle linna nime, mis kirjapildis on Besancon, hääldasin.
Nähes vana puhmaskulme üllatunult üle prilliraamide kerkimas, kordasin: „Im going to Pesankon.“ Siis jõudis taadile kohale. „No, no no: Besandzoon,“ parandas ta mind muiates. Mul oli nõks piinlik. Nagu ka siis, kui ma juba Prantsusmaal olles ilgelt püüdlikult kohaliku häälduse eripäras tabada püüdes selgitasin, et Im going to Mashuun, pidades silmas linna nimega Macon. „Aaa, Mäkgun,“ olin ma taaskord suutnud end lingvistilise idioodina näidata.
Ent see on juba sündmustest ette ruttamine. Esialgu sain ma Freiburgi lähistele tanklasse, kust ma siis üritasin hääletada end teisele poole riigipiiri, Prantsusmaale, Mulhouse (hääldatakse muide Muluus vms.) kanti. Pärast tunde kestnud seismist parkla väljapääsu juures, mõne meetri kaugusel grillpidu pidavatest Poola rekkameestest, sain oma teise kogemuse kiirteepolizaiga.
Sedakorda mulle miskit süüks ei pandud, taheti näha lihtsalt dokumente. Kui ma siis, mitte jonni vaid tõesti huvi pärast küsisin millega ma sellise tähelepanu ära olen teeninud, sain selgituseks, et nad teevad lihtsalt oma tööd. Nojah, tehku. Hiljem, ühe sakslase käest uurides, selgus et see pidigi üsna tavaline olema, et polizai hääletajate isikuid kindlaks teeb.
Selle eest, et ma sealt tanklast minema sain, pean aga tänulik olema Robert Smithile, kes 1976 aastal lõi muusikalise kollektiivi The Cure. Nimelt peatus mu ees viimaks sõiduauto kust vaatas mulle minu mõningaseks hämmelduseks vastu vaid üks inimene, umbes minu vanune mees. Võimalik, et ta võttis mu peale ainult sellepärast, et mitte paista oma ülekoormatud autodega sõitvate kaasmaalaste silmis sotsiopaadina. Ent see polnud oluline. Tähtis oli hoopis see, et sell sõitiski Prantsusmaale, Mulhouse lähistele. Festivalile, mille selleõhtune peaesineja oli eelnimetatud bänd (ja – jah, minugi jaoks üllatav, et nad ikka veel lavalaudadel) ning mille andunud austaja mees on.
Paar The Cure albumit hiljem toetasin oma tanksaabastes higistavad jalad Prantsusmaa pinnale. Seks päevaks seatud eesmärk oli täidetud – võisin aja maha võtta. Ostsin tanklapoest odavat juustu ja saia ning tegin endal muruplatsil puu all olemise mõnusaks. Kuulasin MP3 mängijast eestikeelset mussi ning meelitasin end mõttega, et juba homme jõuan sihtpunkti, Taize kloostrisse.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kas sa kirjutad kõik tagant järgi nüüd kodus olles? Või pidasid juba reisil blogi kusagil kükitades eelmise päeva seiklusi kirja kribamas?
Taas hommiku kohvi kõrvale hea lugeda.:) Polnud küll nii põnev aga hea lugeda ikka.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Lahe lugemine jah.Oma lehele ei ole mõelnud seda reisikirja pakkuda.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Ülihea tildiravi, viib mõtted pokkerist hetkeks mujale
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tunnistan enda viga ja eksisin sinus. Ei ole sa mingi pussy. :)
Ausaltöeldes arvasin, et meeleheitest tingituna trollisid selle tripi osas. Ise ei saaks hakkama siukse ettevõtmisega.
WP:)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Seoses terve nädalavahetuse kestnud toimetuse suvepäevadega on viienda osa kirjutamine toppama jäänud. Ent tänasega on puhkus läbi ja ma taas tööl. Mis tähendab, et mul on koht, kus töö kõrvalt või pärast tööd rahulikult kirjutada :)
Ja nende memuaaride kirjutamisega on tõesti nii, et taastan sündmusi mälu järgi. Reisil olles kribasin paaril esimesel õhtul ka päeva eredamad momendid seks tarvis spetsiaalselt kaasa võetud märkmiku. Ent juba mõne päeva pärast tundsin, et ei viitsi enam. Ja kuna mul polnud plaanis oma kogemusi laiema avalikkusega jagada, siis mõtlesin, et tühja kah, kui ei viitsi, siis pole vajagi ja sinna see jäi. Ent olles juba tagasi kodus, tundus kuidagi vale kogu sellel kogemusel ja emotsioonidel lihtsalt ununeda lasta. Sestap saigi hakatud siia neid kirja panema. Ja nagu nüüd selgus, on stoorist huvitatud ka ajaleht.
Mis pokkerisse puutub, siis nüüd, olles tagasi igapäevarutiinis, tahaks sellesse rutiini taaslülitada ka kaks tundi igapäevast pokkerit. Ent esmalt tuleb meelde tuletada kuidas see mäng käis (pole ju poolteist kuud laudu lahti teinur) ning mis veel keerukam, saada kuidagi poisiga kokkuleppele, et ta mul õhtuti/öösiti kaks tundi vaba aega annaks. Eks näis, kuidas sellega läheb.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tänan küsimast. Kehvasti. Midagi on seal tõsiselt tuksis. Nimelt saab rattal kusagil kiirusel 100 kiltsa tunnis (ehk siis vist mingite teatud pöörete juures) jõud otsa ja kiirus hakkab langema, mistõttu tuleb pidevalt gaasi peale keerata. Samal põhjusel, hek siis pöörete madalal hoidmiseks tuleb ka linnas sõita 3-4 käiguga, mis 1100 kuubikuse mootori kohta pole vist päris normaalne.
Asi ilmselt põhjustatud sellest, et originaal Honda sumpside asemele on pandud V-rodi sumpsid, millest tulenevalt on ära vahetatud ka õhufilter, ehk siis pandud tavalise pappfiltri asemel kaks koonust karpade otsa.
Kogu selle jama peale on segu valeks läinud ja nüüd vist juba kolmes töökojas pole seda paika saadud. Tegelikult pole lahendus eriti keeruline. Nagu mulle üks samasuguse muutuse läbi teinud ratta omanik õpetas, tuleb osta lihtsalt düüside komplekt ja proovida erinevaid düüse ning kui see ei aita, siis erinevaid filtreid.
Aga mul pole sellega tegelemiseks praegu ei aega ega raha. Nii et selle aasta ainukeseks sõiduks jääbki vist kevadine motohooaja avamisparaad
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
emmimees
Kuidas tsikkel elab?
aga kuidas naine elab?
kas sul tühi tunne ei teki, kui oma elu siia päevikulehekülgedele laiali laotad ja siis inimesed, kes teavd vaid killukesi sinu ja naise suhtest, halvustavad teda?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Cashmer
aga kuidas naine elab?
kas sul tühi tunne ei teki, kui oma elu siia päevikulehekülgedele laiali laotad ja siis inimesed, kes teavd vaid killukesi sinu ja naise suhtest, halvustavad teda?
kas sa oled ema teresa ?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
leits
kas sa oled ema teresa ?
kas sa oled paha hais?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Cashmer
aga kuidas naine elab?
kas sul tühi tunne ei teki, kui oma elu siia päevikulehekülgedele laiali laotad ja siis inimesed, kes teavd vaid killukesi sinu ja naise suhtest, halvustavad teda?
Elu laiali laotamisest on asi ikka väga kaugel, killukesed on kõik, mis lugejad saavad.
Nozzu, sinu poolt pind ja joogid ning me lendame x ajal sõbraga kohale ning arutame selle sasipuntra lahti. ;)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Cashmer
aga kuidas naine elab?
Maha müüsin, loodan uuema osta.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kellelgi on vist pahad päevad : (
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
BuildUp
Kellelgi on vist pahad päevad : (
Päris pikaks juba veninud...
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Nozzu
Asi ilmselt põhjustatud sellest, et originaal Honda sumpside asemele on pandud V-rodi sumpsid, millest tulenevalt on ära
Enam kui kindel, et düüsid pead ära vahetama suurtemate vastu, sest koonusfiltriga pääseb suurtemates kogustes õhku karpasse ning see ajab sul küttesegu valeks (ehk siis vähe bena segus ning ei plahvata silindris nii võimsalt kui peaks). Kas nendes töökodades kodanikud ei saaks ise proovida düüside vahetust, kuna ei tea täpselt, mis suurusega düüs sobib- st pead päris palju neid erinevaid düüse endale ostma, mida ei pruugigi sul vaja minna. Vb pead ka nõelakõrgust muutma.
Loodetavasti saad oma ratsu ikka see hooaeg veel liikvele! ;)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Mina paneks originaal õhufiltri tagasi, koonukatega ju üldse ilge jama - lisaks düüside vahetamisele jms vajavad nad ka pidevat hooldust. Oleks veel mingi rinkapill, et iga viimane kw vaja välja pigistada, aga chopperil ju peale häälemuutuse see midagi tegelikult juurde ei anna...
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
ei tea, mis tsiklist jutt käib jnejne, tean vaid seda, et summutite ja asjade vahetamine vajab samuti aju näppimist. Räägin hetkel tsikli ajust. Olen sellist asja kohanud ja kordan, et ei tea, mis tsiklist jutt käib jne :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Mis ajast karburaatoreid aju juhib?(eeldusel, et pole vähe levinud el. karpa)
Ma paneks ka orig filtri tagasi kui võimalik, see düüside vahetamine-proovimine on paras pokkeri(loe: õnne)mäng. Küünlad on ikka korras? Suurete pöörete peal võib mõni töötamast lakata küll.
Ma ise ka see suvi ilma rattata, suht nõme tunne :(
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Juhul, kui pritsega on tegemist, siis tuleb aju torkida küll jah. Kui karpadega, siis seal ei tohiks ajunäppimise vajadust olla (v.a kui plaanis juba chippida jne).
Koonuseid tuleb hooldada tihedamini ijeap. Chopperil ongi ju hääl kõige tähtsam. 8=)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Rattaks on 94 aasta 1100 kuubikuline Honda Shadow, USA versioon. Tavaliste karpadega versioon, aju pole. Ise mõtlein kah, et tellin ebayst algupärase õhufiltri kopsiku(mis on sealt välja lõhutud), panen tavalise pappfiltri tagasi ja ühendan siis selle karpade otsa.
Aga nagu mulle üks samasuguse ratta omanik, kellel samuti oli V-rodi sumpsid alla krutitud, ütles, ei ole algupärase filtri tagasipanekust kasu, sest nende V-rodi sumpside takistus on teistsugune, mistõttu tulebki panna koonusfiltrid. Originaal sumpse mul aga pole.
Düüse olen jah juba kaks korda vahetada lasknud, suuremate vastu siis, aga seni pole õigetele pihta saanud. Nõelte asendit ei andnud minu karpal muuta - see on paha. Ja veel paham on see, et sel imelikul karpal ei olnud minu mäletamist mööda ka segukruvi, mis sisi vastavalt õpetusele tuleks keerata lõpuni kinni ja siis poolteist tiiru lahti (algse 2,5 tiiru asemel). Nüss, ma ütlen :)
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Segukruvi ei ole? Krdima jama lugu Sul ikka nende karpadega. Mina soovitaksin sul bikeri foorumist abi paluda. Seal on kõik põhilised vanad koos. Paar postitust minu poolt öeldut toetab ka nende foorumlaste jutt teemas , kus ei ole küll juttu samast mudelist jne, aga härraste jagatud põhitõed käivad Sinu pilli kohta ka.
Vb on Sul mõtekas osta endale uued karpad.
Oled pokkerilaudadesse ka jõudnud istet võtta?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Eks jah, bikeri foorum pole mulle võõras koht. Aga selle konkreetse murega pole sinna veel jõudnud. Mõtlesingi, et võib-olla sügisel või talvel, kui aega rohkem ja nagunii suurt midagi teha ei ole, kakun manuaali ja näpunäidete järgi ratta lahti ja hakkan ise pusima. Siis muidugi see jama, et ei saa katsetada aga noh...siis ongi põnevam kevadet oodata.
Pokkerilaudadesse veel tagasi jõudnud pole. Enne puhkuse lõppu polnud nagu väga plaaniski. Eile aga läks tööjuures pikemalt. Nagu ka täna. Kõik ammu läinud aga mina istun ikka veel toimetuses :) Hea rahulik mingeid pikema vinnaga asju masinasse toksida.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Kas järgmisi osasid võib ajalehest lugeda või paned ikka siia ka üles? Mul õlled külmas ja krõpsud varutud, võid järgmise seeria üles lasta :biggrin:
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Konso
Kas järgmisi osasid võib ajalehest lugeda või paned ikka siia ka üles? Mul õlled külmas ja krõpsud varutud, võid järgmise seeria üles lasta :biggrin:
Tulin siia täpselt sama küsima. Kui Nozzu ei ole tuju kirjutada siis tee paar väiksemat juttu, mis võtavad järgneva tripi kokku ja eeldan, et tagasitee Eestisse oli reisi kõige igavam koht?
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Andke mulle andeks selle viivituse pärast. Töö kõrvalt ja õhtuti kirjutades võttis kirjtuamine aega. Aga valmis ma selle teksti lõpuks sain. Umbes pool tundi tagasi lõpetasin. Tõenäoliselt ilmub tekst ka lehes, andsin selle juba peatoimetajale üle, aga Pokkeriprode kommuun on esimene, kes seda lugeda saab. See on minu kummardus teile.
Siit siis sellelt kohalt kus pooleni jäi kuni lõpuni:
Öösel koputas telgile äikesetorm, mida nägin juba õhtul taamal kõrguvate mägede juures jõudu kogumas. Päris kõvasti koputas. Lamasin käed-jalad laiali telgis, mis tuule käes kord paisus ja siis jälle maadligi kokku suruti ning lootsin, et ma mehitatud tuulelohena minema ei lenda. Ei või ju teada, kui tugevad need äikesetormid sealkandis on.
Hommikuks oli maru raugenud. Hallist taevast tibutas vihma. Kuniks ma parkla väljapääsu juures koha sisse võtsin. Siis enam ei tibutanud. Sadas. Konkreetselt ja väga järjekindlalt.
Enne kui taipasin parkimisplatsi käimla avaras invaliidide sektsioonis vihmakeebi selga tõmmata, olid kõik mu hilbud läbi ligunenud. Ja nagu minu nördimuseks selgus, siis mitte ainult need mis seljas, vaid ka need, mis seljakotis.
Keebi tõmbasin ikkagi dresspiluusi ja jaki vahele, lootuses, et ehk hakkavad riided kehasoojuse mõjul tasapisi kuivama. Ei hakanud.
Turgutasin end bensukast ostetud kuuma teega ning ligunesin siis edasi. Just kannatlik meel ongi see, mida häälega reisimisel vaja läheb. Ja ehkki, kiires argielus võib tunduda mõte seista neli tundi ühe kohapeal, suhteliselt ahvatlev, hakkab see varem või hiljem ära tüütama. Eriti veel siis, kui vihma sajab nii tihedalt, et taevast langevad või riietelt voolavad vihmapiisad sigareti su sõrmede vahel enne läbi leotavad kui sa selle põlema jõuad panna. .
Tuletasin endale meelde, et just praegu ja siinsamas leiabki aset see seiklus, mida sa otsima tulid – nii et katsu nautida. Katsusin. Nautisin.
Viimaks, kui hommikust oli saanud juba ammu lõuna, korjas mind üles üks Lauri Leesi moodi mees. Mul oli tõsiselt kahju, et ma temaga sõnagi rääkida ei osanud. Seda enam, et ta viis mu pea aegu kohale – Maconi linna lähistele.
Ometi oli see üks väga kena kulgemine läbi sombuse Prantsusmaa, mööda kitsaid ja kurvilisi, väikekülasid ühendavaid teid. Kõrvus sulnid Mozarti ja Bachi heliteosed mida autojuht isekõrvetatud CD plaatide pealt mulle mängis ning millele ta aeg ajalt käega takti lüües kaasa elas.
Kolm tundi hiljem autost uuesti kraevahele sadava vihma kätte astudes tõmbus kõht ootusärevusest õõnsaks. Oli lootus, et juba mõne tunni pärast jõuan kloostrisse. Mina, kes ma end kristlaseks ei pea ning kirikus olen käinud vaid mõned korrad ja sedagi kui turist.
Ja kui siis mind läbi Maconi, Cloony teeharuni sõidutanud prantslane vanadelt kassettidelt lunastajast pajatavaid laule lasi ning mulle Jumala õnnistust soovis, hakkasin kahtlema kas olen ikka päris õigesse kohta teel. Noh, et nagu hunt lambanahas või midagi sellist.
Ja ometigi, nähes kui oluline see mulle küüti pakkunud mehe jaoks oli, ütlesin ka mina talle autost väljudes silma vaadates ja tugevalt kätt surudes: “God bless You”. Mehel, kes ilmselt pidas mind vägagi pühendunud jumalasulaseks (sest miks ma muidu sellise raske teekonna ette võtsin) oli selle üle siiralt hea meel. Koguni nii hea, et ta otsis mulle autost kolm virsikut ning pooliku pudeli sidruni maitselist limonaadi. Mehe kimbatuses näost millega ta mind vaatas, lugesin välja, et ta peas on hakanud tekkima plaan mind kloostrisse ära viia. Ja alles siis, kui olin talle korda kolm kinnitanud, et minuga on kõik kõige paremas korras, sõitis ta minema.
Juba liiga pühalikuks kiskunud meeleolu normaliseeris autotäis kohalike maakaid, kes oma romu minust umbes nelikümmend meetrit tagapool kinni pidasid. Ja siis, kui ma olin jõudnud sellest vahemaast umbes kaks kolmandiku maha liduda, minema kihutasid. Näitasin neile rahvusvaheliselt tuntud sõrmekombinatsiooni ning tundsin end jälle kahe jalaga maapeal seisvat.
Viimase otsa sõidutas mind uhke, kahekohalise sportautoga enda kinnitusel prantslasest ärimees, kellele Eesti ja eelkõige Tallinn vägagi tuttavad. Nimelt ajavat ta seal venelastega mingit äri. Mis äri ei hakanud ma sellelt, laitmatus vene keeles kõnelevalt ning nagu mulle tundus, pigem Venemaalt Prantsusmaale kolinud mafioosnikult, uurima.
Lendasime 150 mööda kitsaid külavaheteid, seejärel läbi Clony linna, jätsime selja taha veel mõned väiksemad külad ja siis, teeloleku viienda päeva õhtul, pugesingi ma Taize kloostri ees autost välja.
Oli pühapäev ja kella seitsmest puudus viisteist minutit. Seda, et uusi inimesi võetakse kloostrisse vastu just pühapäeval ning kella seitsmeni õhtul, ma ei teadnud. Ei teele asudes ega teel olles. Ja ometi jõudsin kohale täpselt õigeks ajaks. Oli see lihtsalt juhuste kokkulangemine või ehk tõepoolest…
Seal ma seisin, kloostri viie kellaga kaunistatud puidust väravakaare esise platsikese serval, oma palverännaku sihtpunktis - silmitsi sellega mida olin oodanud ning natuke peljanud.
Ent kui mind siis info- ja vastuvõtupunktist esimese asjana esmalt kloostri avara hoovi ühes servas tunglevasse toidujärjekorda suunati, oli selge, et olen pärast teel kogetud väntsutusi jõudnud turvalisse kohta. Viie teel oldud päeva järel, mil sai söödud ainult kuiva, pahatihti leige veega alla loputatud, toitu, maitses see pudrust, saiast, küpsisest ja šokolaadist koosnev eine…jumalik.
Söödud-joodud, läbisin vastuvõturiituse, mis seisnes paari, isikuandmeid sisaldava paberi täitmist, kodukorraga tutvumist ning kloostrile ja sealsele vennaskonnale minu sealviibimise kulude katteks 50 eurost loobumist. Protseduuri eduka läbimise tunnistuseks omistati mulle neli toidukorda päevas garanteeriv talong.
Nagu hiljem teada sain, oli mul tegelikult õnne, et mind üldse kloostri rüppe vastu võeti. Panustades kristlikule eetikale, mis nii nagu mina sellest aru saan, ei luba väsinud teelist kloostriväravast tagasi saata, olin jätnud oma saabumise eelnevalt registreerimata. Kuna aga üle kolmekümneaastastel on registreerimine kohustuslik, siis oleks võinud minupoolne administratiivne lohakus võinud lõppeda sellega, et mind oleks väravate taha jäetud.
Vaevalt jõudsin laagriplatsil telgi üles panna ja päevasest vihmasajust ikka veel märja magamiskoti lahti rullida kui kell juba kutsus. Kirikusse.
Madal, puidust seinte ja sibulkuplitega kirik mahutab tuhandeid inimesi, ent samas, tänu oma langetatavatele vaheseintele on kohandatav nii avaraks kui parasjagu vaja, mistõttu on see teenistuste ajal alati hubaselt rahvaga täidetud.
Sisustuse poole pealt on kirik lihtne – ei toretsevaid lühtreid ega kõrgeid värvikirevaid vitraažaknaid. Puuduvad ka pingid, nii et inimesed istuvad teineteise kõrval põrandal mis tõuseb väikse nurga all nõnda, et ka kaugemal istujaile paistab kätte kloostriga kokku ehitatud, kümnete ja kümnete põlevate küünalde ja laene kõrguvate punaste kangastega kaunistatud altar.
Jumalateenistuski on Taizes isemoodi. Nimelt viiakse see suures osas läbi lauldes. Ning sõltumata sellest, milline religioon on märgitud su usutunnistusele või kas sul üldse on see dokument, on igal juhul kena ja hinge kosutav kuulata kui tuhanded inimesed laulavad.
Et ma aga kahtlustan, et Jumal mu lauluhäälest suuremat ei pea, ei hakanud ma harmooniat rikkuma ning veetsin nii selle esimese kui kõik järgmised jumalateenistused kuulates.
Jumalsõna kuulamise kõrval näib Taizes vähemalt sama olulisel kohal olevat uute tutvuste loomine, või veel parem, Jumala kõrvale teise armastuse leidmine. Mistõttu on seal kiriku kõrval tähtsuselt ja populaarsuselt teine koht vabaõhukohvik Oyak mille ette varjualuse alla kogunevad pärast õhtust palvust maailma eri nurkadest Taizesse kokku sõitnud inimesed. Neist igal ühel oma taust ja lugu rääkida. Neile kes oskavad ja tahavad kuulata.
Minu lugu, niipalju kui ma seda rääkisin, võttis tsiviliseeritud eurooplased pead vangutama. Hääletamine, enda elu pimesi usaldamine võõrastele autojuhtidele, magamine seal, kuhu õhtuks jõuad – see oli see, millest neist paljud olid unistanud ent mida nad teha polnud söandanud.
Mitte, et kristlikud tõekspidamised neile väikest seiklust keelaks. Lubab pikantsemaidki. Näiteks ühel ööl, kui äikesetorm järjekordselt mu telki lammutas nii, et külje all kerkivad järved ja voolavad ojad mul magada ei lasknud, mistõttu ma hoopis pealambivalgel raamatut lugesin ja poole tunnise jalutuskäigu kaugusel asuvast väikelinnast salaja kloostrisse smugeldatud veini rüüpasin, tegi naabertelgis elutsev sakslasest kirikuõpetaja Michael vägagi häälekalt seal kellegi naisterahvaga vanainimesteasja. Kui nad lõpetasid, läksin mina välja suitsetama. Enne nagu ei tihanud. Kuidagi imelik oleks olnud kesk protseduuri seal nende telgi kõrval seista.
Suitsetamine on Taizes tolereeritud. Varasematel aastatel koguni müüdi Oyakis sigarette, ent see lõpetati ära. Sest siis hakkasid kõik suitsetama nagu rääkis mulle üks Hollandi tüüp Johan, kes õpetas mind näppude vahel Hollandi moodi porgandi kujulisi sigarette keerutama.
Küll aga müüakse Oyakis õllet ja veini, mille omal käel kloostri territooriumile toimetamine on vastavalt kodukorraeeskirjadele keelatud. Täpsemalt õlut või veini nagu mulle esimesel õhtul selgeks tehti kui ma mõlemat osta üritasin. Et oma kohalesaabumist prantslaslikult tähistada valisin toona veini mis serveeriti sõrmkübarast mõnevõrra ent mitte eriti suuremas papptopsis. Järgnevatel õhtutel ostsin kvantiteedile rõhudes õllet mida sai 0.70 euro eest 0.33 liitrit.
Muide alkoholi osta on Oyakist lihtsam kui näiteks pizzaviilu või pannkooke mille soetamiseks tuleb seista kaks korda sabas. Esmalt selleks, et raha eest talong osta ning siis juba selleks, et talong toidu vastu vahetada. Miks see nõnda seatud on, ei osanud žtaasikamadki kristlased mulle selgitada. Võib-olla selleks, et inimesed end üle ei sööks ja nende vaim värske püsiks.
Kloostriköögi poolt pakutav toit mida jagatakse ja manustatakse avatud seintega avarates varjualustes, on igatahes kesine ja lihtne. Hommikusöök piirdub viilu saia, väikse margariinikuubiku, küpsise, kahe šokolaaditüki ning kausitäie sooja veega kuhu võib vastavalt eelistusele panna siis piima, kakao, tee või kohvipulbrit.
Lõuna ja õhtusöögiks tõsteti kaussi aga kulbitäis hernestest, kartulitest või muust taolisest kokkukeedetud puder või siis makaronid. Kõrvale kas singitükk, juustuviil või kübeke kotleti. Ehk piisavalt selles, et kõht tühjaks ei jääks aga liialt vähe selleks, et mõnus täiskõhu tunne tekiks.
Kõik toidud näikse Taizes olevat valmistatud põhimõttel, et neid peab olema võimalik lusikaga süüa sest muid söögiriistu välja ei jagatud. Samas nagu üsna kiirelt selgeks sai, on lusikas suhteliselt universaalne vahend, millega kannatab kühveldada nii pastat kui putru. Pärast mõningast harjutamist suutsin lusikavarrega isegi saia viilutada ning võid määrida.
Veel üks asi, mille usulaagris viibides selgeks sain, on nõude kuivatamine. Nimelt et kogu seda süsteemi võimalikult väikeste kuludega toimimas hoida, jagatakse kõigile mingi ülesanne. Kes aitab süüa teha, kes seda välja jagada, kes peseb tualette, kes jagab kirikus laululehti, seisab enne palvust kiriku ees vaikust nõudva sildiga või valvab öösiti korra üle laagris.
Mina sattusin köögitoimkonna sellesse rakukesse mille ülesanne oli igal õhtul pesta puhtaks toidu valmistamise käigus määrdunud inventar nagu potid, pannid ja muu taoline. Ja et leidus inimesi kes näitasid üles valmidust võtta pesemine enda peale jäigi minu ametiks nõud kuivaks nühkida.
See oli ka ainus kohustus, mis mul seal oli. Ülejäänud programm mis koosnes hommiku, lõuna ja õhtupalvusest, piiblitunnist, töötubadest ja grupikohtumistest oli vabatahtlik. Ja et ma ei läinud Taizese mitte Jumalt vaid ennast leidma, võtsin aeg ajalt vabaduse alternatiivseteks tegevusteks.
Näiteks, kuna ärakasin alles kirikusse kutsuvate kellade peale, siis ma hommikupalvustele õigeks ajaks ei jõudnud. Oli ju vaja esmalt teha veeprotseduurid ning seejärel külastada Oyaki juures asuvat kohviautomaati millest sai 40 sendi eest topsi kohvi. Alati on aega ühe tassi kohvi jaoks, eks.
Teinekord eelistasin jumalasõna kuulamisele üksildasi jalutuskäike ümberkaudsete külakeste ja hekkide või madalate kivimüüridega piiratud, kuni silmapiirini paistvate heinamaade ja metsatukkade vahel. Mõnikord aga raamatut kusagil karjamaa serval puu varjus või müürijupil jalgu kõigutades, seltsiks purk õlut või väike pudel sealsamas Burgundias valmistatud punast veini.
Ent üldjuhul proovisin ma palvuste ajaks ikkagi kirikusse jõuda. Võtsin osa ka öisest palvetamisest ümber kirikupõrandale asetatud risti. Või õigemini kuulasin laulu ja vaatasin, kuidas inimesed – noored ja vanad põlvili, pea vastu põlevate küünaldega kaunistatud risti surutult oma hääletuid palveid Jumalale edastasid.
Ja niimoodi muretus rutiinis, jumalasõna kuulates, mõtiskledes, ringi uidastes ja Oyaki ees maast ja ilmast vesteldes, jõudiski märkamatult kätte pühapäev, mil taas telgi kokku lappasin, magamiskoti kokku rullisin ning oma selja ja südame kodumaa poole pöörasin.
Pärast päeva väldanud kulgemist mööda Prantsusmaa ja Saksamaa kiirteid, leidsin end vastu õhtut teiselt poolt Frankfurti, tanklast. Kiire edenemise eest pidin tänama ja tänasingi üht Taizes kohatud sakslasest kooliõpetajat, kes pakkus mulle lahkelt oma pisikeses Fiatis kohta. Pakkumine, millest ei saanud ära öelda.
Närisin püstjalalauale nõjatudes mikrouunis soojaks aetud ja sinepiga maitsestatud wurzti, lonksasin Taize allikavett peale ja tundsin ühtäkki oma turjal tosin päeva kestnud seikluse raskust.
Ma ei tahtnud enam telgis magada, ei tahtnud teeääres seistes vihmas liguneda, tuulte tõmbuses kuivada või päikese käes praadida. Ei tahtnud enam üksildust kesk liiklusmöllu ega ka mitte poolkohustuslikku sotsialiseerumist mind sellest üksildusest päästnud autojuhtidega. Tahtsin olla kodus. Ent kodu oli veel 1800 kilomeetri kaugusel. Nii see oli ja sellega pidin ma leppima.
Seega ostsin endale purgi õllet. Loputasin melanhoolia tanklaresto kõvale põõsasse püstitatud telgi ees istudes alla ning kobisin magama.
Hommikul lappasin kirjutusbloki lehtede vahelt tuttava, Kesk-Saksamaale rajatud “Jena” kirja välja ning lülitusin teelolekurutiini. Peatselt läheneski Jena mulle pealt saja kilomeetrise tunnikiirusega samal ajal kui mina mugavas autosalongis ühe Saksa frau kõrval ärkvel üritasin püsida. Sõit sai otsa sadakond kilomeetrit enne Jenat ühel mitme jalgpaliplatsi mõõtu ja kangesti tuulisel, bensiinijaama ümbritseval, parkimisplatsil.
Nüüd pidin otsustama kas kirjutada joonistusbloki lehele Berlin või jätkata otse läbi Saksamaa liikumist ja väljuda riigist sealtkaudu kust olin sisenenud ehk Dresdeni lähistelt. Veidi tihedamale liiklusele panustades otsustasin Berliini kasuks.
Aeg läks. Aga asja ei saanud. Istusin tülpinult murul, seljakott paari meetri kaugusel eemal, silt selle kõrval maas vedelemas ning kiskusin mööduvatest autodest välja tegemata tujutult sigaretti kui järsku kostus pidurikrigin ning üks valges kaubikus istuv vanamees mulle kutsuvalt viipas.
Muhe vana oli, pakkus mulle kohvi ja küpsiseid. Ning ma põleva suitsukoni aknast nii ebaõnnestunult välja nipsasin, et see tuuletõmbusega taas salongis maandus, rehmas ta ainult julgustavalt muheledes käega.
Vastu õhtut peatusime viimases tanklas enne Berliini. Võtsin väikse kehakinnituse ning asusin jälle hääletama, kaardipealt vaadates kiviviske kaugusel asuva Poola piiri poole.
Sealsamas kohtasin sel retkel ka esimest hääletajat. Pikka kasvu, pisut kühmus ja kõhetu noormees, pisikese seljakoti, kulunud rõivastega ning vihmavarjuga ütles oma nimeks Antonion. Oli teine oma sõnul Pariisist pärit ning teel Peterburgi, mingile muusikafestivalile. Mis bändid seal esinevad, ei osanud ta öelda.
Tüüp tõstatas küsimuse kas hääletame edasi koos või eraldi. Jõudsime ühisele arusaamisele, et eraldi on meil mõlemal suuremad võimalused veel vastu ööd Saksamaalt minema saada.
Nii siirduski Antonion tanklasse autojuhte ära rääkima. Mina aga jäin parkla väljapääsu juurde. Kusjuures nagu ma ühel hetkel kerge heldimusega avastasin, oli selle sama koha peal ennegi mu kaasmaalasi seisnud. Nimelt oli ühe teetulba peale musta markeriga kritseldatud: “Siin on parem kui Siberis.” Kena lohutus.
Üsna ootuspäraselt pälvisin taas politsei tähelepanu. Jupp aega oma rohevalgetes värvides väikebussist mu tegevust jälginud, võtsid nad nõuks sekkuda. Hakkasin dokumente otsima ent nad ei tahtnudki neid näha. Selgitasid hoopis, et ma ei ole midagi valesti teinud ja võin parkla väljasõidu juures hääletada küll, AGA. Aga jama on selles, et kui mõni auto peaks seal, suhteliselt kitsas pudelikaelas peatuma, tekitab see liiklusohtliku olukorra. Mistõttu tuleks mul minna tanklasse hääletama. “Jah AGA,” keeldusin ma taandumast, “tanklas hääletades jäävad mul püüdmata kõik parkimisplatsil või selle kõrval asuva McDonaldsi restorani ees peatunud masinad.”
Nii võimsa argumendi vastu polnud neil midagi panna. Küll aga soovitasid nad mul “Poznan” kirjutada üle kahe joonistusbloki lehe. Nõnda üle ühe nagu mul, olevat seda näha vaid meetri kauguselt. Lubasin neile rõõmuga, et seda võin ma teha. Ja tegingi.
Vaevalt oma sildi valmis saanud, peatuski minu juures Poola numbriga väikebuss. Salongist vaatas mulle sohvri kõrvalt vastu rõõmsailmeline Antonion. Tal oli õnnestunud autojuht ära rääkida, et ka mind on vaja ilmtingimata peale võtta. Tänulikult pressisin end kolmandaks.
Lõpppeatusesse, Poola, piirist mitte väga kaugele jõudsime millalgi südaöö paiku. Nevada nimeline hiiglaslik parkimiskeskus oli mõnusalt poolalik – kiiskavad reklaamkirjad, sutenöörid ja rekkade vahel jalutamas maantelibud – seelikutes, mis lühemad kui kinga kontsad. Neile kutsuvalt tuledega vilgutades oma huvist märku andvad autojuhid.
Hulkusime meiegi Antonioniga tunnikese autode vahel, proovides leida startima hakkavat rekkat, mis meid ehk läbi öö edasi, Leedu poole viiks. Edutult. Et Antonioni minimalistliku reisivarustusse telk ei kuulunud, tegi ta ettepaneku, et võiksin enda öömaja temaga jagada. Ehkki ma mõneti kõhklesin, ei olnud mul südant ega tahtmist ära öelda mehele tänu kellele ma üldse niikaugele jõudnud olin.
Et Nevada tundus liiga lärmakas ja paheline, jalutasime umbes poole kilomeetri jagu edasi teisel pool teed pimeduses kumava tankla juurde. Ostsin sealsest poest meile kummalegi ühe õlle ning võtsime tanklakõrval pingil hilise õhtusöögi.
Uurides elu kohta Pariisis, nentis ta et seal on linnaosasid kuhu temasugusel asja ei ole. Ja mitte vaesed linnaosad mille taolistes käimise välistasid noored, kellega ma Taizes samal teemal juttu olin teinud. Ei, Antonioni jaoks oli võõraks maailmaks just nn. korralikud rajoonid. Getopoisina oli ta üles kasvanud filmist La Haine tuntud keskkonnas.
Ja eks see keskkond teda omajagu ka mõjutanud oli. Näiteks õpetas ta oma isiklikule elukogemusele toetudes, et olukorras, kus on oht, et sind võidakse röövida, on parim mis sa teha saad, avada lähima prügikonteineri kaas ning teeselda seal tuhnimist. Nii annad sa võimalikule röövlile signaali, et risk mida sind rünnates võetakse, ei tasu end ära.
Söömise lõpetanud, panime telgi tankla taha puhkealale püsti. Õigemini mina panin. Antonion ragistas samal ajal kusagil pimeduses, soostunud heinamaal ja otsis kuivi puid, et hommikul lõkke kohal kohvi keeta. Leidiski.
Hommikul ärkasin selle peale, et Antonion pistis pea telgiuksest sisse ja teatas, et kohvi on kohe-kohe valmis saamas. Oli näha, et mees on tankla välikaminasse tehtud tule üle siiralt õnnelik.
Kohv ja paar saiaviilu paaki tõmmatud, jätkasime põhitegevusega – ehk hääletamisega. Jällegi otsustasime, et katsume eraldi tegutseda. Antonion jäi sinnasamasse tankla juurde maanteeäärde, mina jalutasin tagasi Nevada parkimisplatsile.
Ei jõudnudki ma üle veerand tunni seal seista kui kuulsin seljataga Antonioni end hüüdmas. Mees oli auto kinni saanud ning selle asemel, et muretult edasi põrutada, oli ta veennud Leedukast juhti kes temast sõnagi aru ei saanud mingi nipiga ootama ning lidus siis, riskides, et auto minema sõidab, mind kutsuma. See liigutav žest tõestas veelkord, et hea inimene olemiseks ei pea tingimata kristlane olema. Antonion seda igatahes ei ole, nagu ta korduvalt rõhutas.
Pisike, ent avara kabiiniga Mercedese veokiromu kuhu me lõõtsutades sisse hüppasime, suundus ühe jutiga läbi Poola Kaunasesse. Punkti kust Antonion pidi pöörama Venemaa ja mina Eestimaa poole.
Seks ajaks kui me öösel Kaunases äärelinna jõudsime, oli mul keel ja meel põhjalikult sõlmes. Nimelt pidin ma olema tõlgi rollis. Ehk siis mul tuli mul autojuhi kes oli ilmselgelt meie seiklustest samavõrd lõbustatud kui hämmeldunud (seda indekseeris tema vali naerulagin mida saatis pika hambaga öeldud “gatastroff”) venekeelne jutt Antonioni jaoks inglise keelde, kuulata ära Antonioni inglise keelne vastus ning edastada see siis oma vigases vene keeles sohvrile.
Kiirteeäärse tankla taguses metsatukas taskulampide valguses sobiva telkimiskoha leidnud, tegime juba enne magamaminekut pisikese salalõkke ning valmistasime kummalegi tassi kiirkeedunuudleid. Siis veel üks lõkkesse vaadates mõtlikult joodud õlle, mõned napid laused ning telki siruli.
Hommikul äratas mind telki imbuv kohvi lõhn. Sellist luksust ei ole mul isegi kodus mitte. Nautisime hommikukohvi kui Antonion järsku teatas, et nüüd, kus ta mind tunneb, võib ta mulle usaldada oma Venemaale mineku tõelise põhjuse. Nimelt ei suunduvat ta mitte muusika- vaid hoopis sado-maso festivalile, et rahuldada seal oma kirg naisi kinni siduda. Viimase tarbeks oli tal isegi köis kaasa võetud. “Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei suuda vastu seista kui ilusad naised paluvad end kinni siduda,” selgitas ta. Nojah.
Mul oli hea meel. Selle üle, et Antonion mulle oma hobist varem, enne seda kui ma temaga telki jagasin, ei rääkinud. Aga iseäranis selle üle, et ta eelistas siduda naisi. Oleks olnud ju suhteliselt nõme hommikul omaenda telgis köidikutes ärgata. Pool tunnikest hiljem jätsin kiirteelahkmel Antonioniga hüvasti.
Võtsin või vähemalt arvasin ennast võtnud suunda Riiale. Mõtetes olin juba kodus, kuhu end veel samal õhtul uskusin jõudvat. Isegi see paar meetrit minust eemal vedelev, autoõnnetuses hukkunud ja päikese käes pundunud ja haisev koerakorjus ei kõigutanud mu optimismi.
Tunnike hiljem peatuski üks auto. Roolis sama mees, kes meid Antonioniga läinud ööl Kaunasesse tõi. Kui tõenäoline on see linnas, kus elanike üle 300 000? Aga seal ta istus: nägu nalja täis selgitas ta, et hääletan veidike vale tee ääres. Õige, Riia poole suunduv maantee, jooksis risti mu seljatagant läbi.
Kõmpisin siis selle õige tee äärde ehitatud pisikese restoranini. “Kõmpisin”: oo, kui lihtsalt see kõlab. Tegelikult tuli mul selle pooleteist kilomeetri läbimiseks kahlata vööst saadik heinas, turnida mööda teed piirava kraavi pea püstloodset kallast, ühe käega teepiirde teisega viimaste tahtejõuvarude küljes rippudes.
Resto juures asusin pärast pooletunnist hingetõmbeaega sohvritega läbirääkimisi pidama: toimetagu nad mind vähemalt Riia peale keerava tee mahasõiduni. Korda viis saadeti mind pikalt. Kes selgitas kahjatsevalt, et masin on täis, kes vaevus vaid pead raputama, kes ütles resoluutse ei, enne kui minust ära pööras. Ent lõpuks kroonis mind edu. Kaks, Kalinigradist pärit ja Klaipedasse suunduvat venelast viisid mu õige teeotsa peale ära.
Sealt püüdsingi kinni oma reisi viimase transpordivahendi - teadagi mis värvi kaubiku, millel oli veel sama päeva õhtul vaja jõuda Tallinnasse. Öeldakse, et mootorratas liigutab hinge, auto keha. Ent teadmine, et nüüd pole mul koju jõudmiseks enam vaja muud teha kui rahulikult paigal istuda ja oodata, liigutas igatahes ka mu hinge.
Päris niisama istuda muidugi ei saanud. Pisike poola vanamees, kes arvas, et suhtleb lisaks oma emakeelele vabalt ka vene keeles, oli kangesti suhtlemisaltis. Tõde on aga et ta oskas sama palju vene keelt kui need inimesed, kes pannes sõnade lõppu “-nen,” usuvad, et räägivad soome keelt.
Ja ehkki ma alguses pingutasin, nii et veresooned peas punnis, et vanast aru saada, sai väsimus must viimaks võitu ja ma vajusin poolunne. Aeg ajalt sõnadevalingu peale üles ehmatades, osavõtlikkust teeseldes “aaa…no da-da-da,” kohmates ja jälle kustudes, tiksusin läbi Leedu ja Läti - kuni Iklani.
Siis oli uni unustatud, silmavaade taas selge, nägu naerul ja selg sirge. Olin tagasi kodumaal – poolsada kilomeetrit veel ja siis juba kodulinnas, kodus. Täpselt kaks nädalat pärast seda, kui linnapiiril, Riia maantee ääres pöidla püsti ajasin. Kulutades enam kui 5000 kilomeetri läbimiseks vaid ühe euro – linnaliini sõidutalongi peale.
Ma ei tea, kas ma leidsin oma ristiretkelt selle, mida otsima läksin. Või selle, mida tegelikult vajasin. Küll aga olin saanud rikkamaks. Arusaamise võrra, et igast olukorrast on väljapääs või nagu ütles teise maailmasõja päevil 32 korda alla tulistatud või maanduma sunnitud Saksa sööstpommitaja piloot Hans-Ulrich Rudel: kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.
Ent mis veelgi olulisem: keskenduda ei tule mitte väljapääsu otsimisele vaid võtta parim hetkest, kus parasjagu viibid.
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga hea lugemine! Kahju, et läbi sai! :(
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Braavo! Mega lugemine, mega kirjaniku ja sõnasepa poolt. Jutu lõppsõna on tase!
-
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Tsitaat:
Algselt postitas
Nozzu
Oleks olnud ju suhteliselt nõme hommikul omaenda telgis köidikutes ärgata.
:biggrin: 5+ thread