Proovin siis midagi kirjutada

Minu arust peaksid pokkerimängijad keskmisest rohkem mõtlema säästmise peale ja reaalselt säästma päris mitmel põhjusel. Esiteks juba variatsioonist tulenevalt võib halb jooks kesta kauem kui mängija seni ette on kujutanud (kellegi tsitaat), kuid isegi, imo poole aasta elamisraha pangaarvel on suht kohustuslik pro jaoks kui ei taha broke minna, kindlam oleks isegi suurem sääst. Teiseks pokkeriteenistus ei paku murdosagi sellest turvavõrgust mis langeb osaks lepinguga töötajale, nagu haigus-ja puhkusrahad, haigekassa, töötukindlustus, pensioni kogumine, ehk veel midagi. Need tuleb mängijal endal koguda. Pere rajamine võib pokkerikarjäärile olulise tagasilöögi anda. Lisaks ei ole väga palju +40 vanuses mängijaid biitimas online lowstakesist kõrgemaid mänge, tuleb endale aru anda, et ka ise ei pruugi selles vanuses enam konkurentsivõimeline olla praegusel tasemel. Tuleks ümberõppe jaoks raha säästa, mis võib ka mitmeaastane protsess olla. Mängud lähevad raskemaks, top reksid on noored wizid, standard micro/low stakes reksid tulevad järjest uutest vaestest piirkondadest, kes on nõus sama tööd odavama raha eest tegema. Tuleb mõelda sellele, kas oled ka viie aasta pärast konkurentsis, kui NL50 on hindusid täis, kellele riik andis grindimiseks ja vaesusest välja tulemiseks arvuti ja ranka tabeli.

Kunagi sai ka siin foorumis arutatud, kui palju võiks võrduda €1k palgatööd pokkeriteenistuses. Pokkerimängija peaks sellest ikka paar x rohkem teenida, et sarnaseid hüvesid endale ka tulevikuks kindlustada.

Sellepärast imo ongi mõtet pokkerit proovida elukutsena ainult juhul, kui on ambitsiooni ja töötahet võimalikult kaugele jõuda ja ka olulise osa oma teenistusest säästa. Paar aastat ballatada ja siis brokena hakata muretsema, et mis nüüd edasi ei tundu just jätkusuutlik valik. See, et inimesel on olnud raha ja siis hakata uuesti kitsastest oludest peale on hulga raskem kui et pole kunagi kuigi palju raha olnudki. Uskuge mind, ma olen milku-broke-milku (vanas rahas) teekonna läbi käinud, see vahepealne aeg oli raske.

Et võimalikult kaugele jõuda tuleks võimalikult palju õppida ja investeerida parimatesse oskustele vastavasse saitidesse/coachidesse, kus iganes mängija ka oma õppeteekonnal on. Päevast kui mängija enam ei õpi, algab tema allakäik (kellegi teise tsitaat). Õppima peab lihtsalt konkurentsis püsimiseks, 2011 aasta oskustega oleks tänasel päeval teenistus tõenäoliselt murdosa sellest, mis tol ajal, 2008 oskustega oleks fish juba.

Ma ei oska anda kindlat valemit, mille järgi öelda palju säästa võiks või peaks. Eks see sõltub sissetuleku suurusest, kuludest jne. Kulud tuleks ka üle vaadata, kindlasti on palju üleliigseid ebamõistlikke kulusid mille arvelt annaks raha säästa.

Ise enda jaoks olen asja toimima saanud nii, et olen lihtsalt teinud endale paar kontot spetsiaalselt säästmise jaoks, kuhu põhikontolt on iga kuu määratud makse kindla suurusega. Mis peale seda järgi jääb, sealt võib on kulutada. Tähtis on, et säästmine oleks regulaarne tegevus, muidu jääb soiku, kui lubada endale ainult headel kuudel säästa.

Tasub selgeks mõelda ka mille jaoks säästa, eelkõige mis aja pärast seda raha vaja on. Sellest sõltub oluliselt investeerimisinstrument. Nt kui on plaanis aasta pärast autot osta, siis selle jaoks tasub raha mõnekuusesse deposiiti panna (praegune 0 lähedaste intresside aeg on pikas perspektiivis erand, praegu pole tõesti vahet, kas panna deposse või jätta lihtsalt arvele). Teisest küljest + 10 aastase säästmise jaoks on aktsiad seni parimad olnud. Sel juhul on mõistlikuim mõnda indeksit osta riskide hajutamiseks ja kulude minimeerimiseks. Siis aga peab seda joont ka jälgima, ise olen teinud suurema väljamakse kui aktsiad +10% all on, pole just hea tunne. Täpsemat nõu võiks küsida mõnelt professionaalilt, kuigi tasuks silmas pidada, et enamasti nad püüavad inimestele müüa seda sit.a, mida nende tööandja neil müüa soovitab (kust ise kasu saab nagu swed swedi fondidelt)

Tihti professionaalid soovitavad jätta suuremad summad investeerimiseks professionaalidele. Fakt on aga see, et +70 või isegi 80% fondijuhtidest ei biidi turgu, kuna nad on turg. Kui juba fondijuhid ei biidi, siis pole vist mõtet mainida, et pankade investeerimiskonsultandid ammu mitte. Need, kel on +10 aastat reaalset biitimise kogemust keerutavad kas oma raha või siis väga suletud ringi raha väga kõrgete (aga õigustatud) teenustasudega. Mis aga ei tähenda, et ei tasu aktsiatesse üldse investeerida, tasub küll, aastate jooksul teeb liitintress oma töö ikkagi (Einsteini sõnul võimsaim asi üldse). Küll aga tasub vaadata, et kulud oleks minimaalsed, sest kuivõrd suurt biitijat pole mõtet loota, on suurt läägijat nüha kaugelt. Kui fondi tasud on ikka 1% või rohkem aastas, siis see on väga palju pikas perspektiivis. Nt 50 aasta peale on 10% ROI aastas tulemus üle 63% parem kui 9% ROI tulemus (aktsiate pika perspektiivi tulemus on kusagil 10-11% olnud). Kusjuures 50 aastat 10% ROI'ga teenistust suurendab alginvesteeringut üle 117 korra! Eksuurige ise erinevaid variante eri sissemaksete ja perioodidega

Aktsiate puhul soovitaks ise ETF'e, mis mõnda indeksit jälgib. Neil on üldjuhul teenustasud kõige madalamad ja nad peaks läägima seda indeksit peaaegu ainult selle teenustasu jagu. Juhitavad fondid saavad neilt üldjuhul mõnuga sumpsi.

Head vana aasta lõppu ja uue algust!