Ma ei räägi endavanuste eest vaid ainult endast, aga mõistan täielikult seda meidla ja priva juttu. Inimene on ikkagi sotsiaalne loom ja tal on vaja keskkonda, kus teda tunnustatakse ja tema tegemisi hinnatakse. Räägi sa pokkerist kui skillimängust palju tahad, kui su sõbrad on arstid, õpetajad, treenerid, insenerid, siis keegi ei respekti su sõltlastelt kokkukogutud raha.
Mind on kah koguaeg huvitanud pokkeri matemaatiline pool ja mees mehe vastu võitlus, mind ei ole elusees huvitanud raha omamine ja selle pärast millegi tegelemine. Mingil hetkel tekivad pähe järjest rohkem sellised igavikulised küsimused, nagu milleks ma siin olen ja mida ma endast maha jätan. Kõrgemates limiitides mängides on ka kõige hullemad fishid tõenäoliselt elus hästi hakkmasaavad inimesed, kes mängivad tõesti for fun ja ei loo endale illusioone. Kui sul on ikka 500$ sisseostu jaoks, siis see vaevalt pere kuu söögiraha on, aga aasta alguses mängisin 7$ mängudes ja seal oli koguaeg selline tunne, et sa võtad mingitelt hasartmängusõltlastest isadelt lapse söögiraha ära. Aga see selleks, eks selle kohta võib kah igasuguseid õigustusi otsida, aga ma ei taha. Igaüks peab ikka iseendaga kõige paremini läbi saama ja mingil hetkel hakkasid tekkima sitad tunded enda vastu. Loed artikleid väärtuse loomisest, elu paremaks muutmistest, inimeste edulugusid, kes midagi inimeste heaolu parandamiseks on loonud ja siis tuleb vastandina silme ette Phil Ivey emotsioonitu nägu chipikuhilaga mängimas.
Ma ei taha midagi halvasti öelda kellegi kohta, kes seda elu elab ja sellega rahul on, mina ei suuda seda. Loomulikult mu pere tahaks, et ma suudaks. Muidugi võib öelda kogu jutu peale "ei biidi", aga ma ei arva, et nii on. Aga kui 50€ tööpäev inimestega kohtudes ja nende probleeme lahendades tekitag suurema rahulolu kui lõputult reamatchiv vaal, siis pole suurt valikut.
Ma tahan öelda, et kõik pokkerimängijad peavad ükskord selliste küsimustega tegelema hakkama, kui 20.selt tundub, et tuleb tegeleda küsimustega "mida teha, kui mängud kokku kuivavad", siis need pole ainukesed. Aga võibolla on, ma tunnen 45 aastaseid kah, kes 90% ajast räägivad, mis nad ostnud on ja mis nad osta kavatsevad.