Sügise offtopic 2016

[KristjanLaas]

No ma siis vastan.

Päris hirmus on endalgi neid vanu postitusi lugeda. Addiction + madalast enesehinnangust tingitud vajadus hinnatud olla on mannetu kombinatsioon.

Maa all ma kohe kindlasti ei ole. Kui sul on väikesed lapsed, siis on suur tõenäosus, et olen kuidagi läbi enda elukutse ja hobide nendega kokku puutunud ja loodetavasti jätnud toreda mälestuse!

Pokkeriga seonduvast lahkusin ma tõesti päeva pealt. Tegelikult olin ma valmis kõigest päeva pealt lahkuma. Ja tegingi seda. Ülaltoodud põhjustel olin ma pokkeri ja enda eluga jõudnud nullpunkti. Ei olnud mingit valgust tunneli lõpus, oli lihtsalt tunnel. Kuradi sitt tunne on tunda end nii väikese ja haledana. Ja siiralt uskuda, et sa ei vääri isegi elada. Täpselt niimoodi ma end tundsin, kuni enam ei osanudki midagi muud tunda. Päev peale 2014 eestikate kommenteerimist ärkasin enda köögi põrandal ja nägin enda kohal purunenud rihma. Ma ei soovi, et keegi kunagi sellises olukorras oleks, aga minu puhul oli see kõige vajalikum wake up call ja pani hetkega elu perspektiivi. Ma ei osanud üksi enam hakkama saada ja see rihm mu kohal oli selle sümboliks. Ja ma julgesin lõpuks abi paluda ja lõpuks seda ka endale tunnistada. Seetõttu ma ka päeva pealt nn. maa alla vajusin. Sest ma läksingi pmst rehabi, pagulusse või kuidas iganes sa seda kutsuda tahad.

Ma mäletan kui vabastav tunne oli lõpuks olla jumala abitu, kuid aus enda olukorras. Ma ei pidanud enam mingit maski kandma ja olingi hädine enda olekus, aga vähemalt aus. Ma olin just naasnud nn. tavaellu ja rääkisin enda õemehega juttu, kui üks väike lause muutis mu elu nii lõplikult. Ta ütles mulle siiralt, et Kristjan, sa meeldid inimestele sellisena nagu sa oled ja sul ei olegi vaja ju kuidagi teeselda. See tundub täielik klišee, kuid see oli viimane vajalik samm, et ka päriselt enda elus see pööre ära teha. Sellest ajast saadik ma olengi täpselt niimoodi enda elu elanud. Ma lubasin, et ma ei valeta enam kunagi ja olen oma tegemistes läbinisti aus ja üllataval kombel oligi tal õigus, ma tõesti meeldisin inimestele iseendana ja kuigi minu sõpruskond ei ole pooltki nii lai, kui ta oli kunagi, on ta nii kuradi tugev. Ja ma olen selle üle meeletult tänulik.

Nüüd, kolm aastat hiljem, tunnen ma end tõepoolest õnneliku inimesena. Ma võin vaadata peeglisse ja mitte häbeneda seda meest, kes sealt vastu vaatab. Ma olen saanud tänu enda minevikule anda nõu ja loodetavasti olla toeks teistele, kes kas gamblingu või mõne muu põhjuse tõttu tunnevad end olevat lõksus ja ei oska näha sealt väljapääsu. Ma olen leidnud töö, mida ma siiralt armastan ja saan üleüldiselt suhteliselt hästi läbi enda ja teistega. Ma olen mõistnud, et probleem ei olnud tegelikult pokkeris, vaid minus endas sügaval. Pokker oli lihtsalt tol ajal minu elus väga suur osa ja et endas muutust teha, pidin ma lahti laskma pokkerist ja kõigest sellega seonduvast. Ma siiani igatsen nii mõndagi sõpra, keda ma siit foorumistki leidsin ja elan neile iga päev kaasa ning hoian pöialt, et neil läheks kõik hästi. Ma olen kindel, et ka nemad said aru kui vajalik see muutus oli ja on täna minu üle siiralt õnnelikud.

Arva sellest, mida soovid.
Paremini vastamiseks jääb sõnavara kitsaks

PS. Kui keegi seda loeb ja tunneb end siit kuidagi ära, siis ära karda jagamist. Kui sa ei ole valmis enda lähedastega rääkima, siis kirjuta näiteks mulle ja ma võin omalt poolt vähemalt nii palju lubada, et meie vestlus jääb 100% ainult meie vahele. Pole hea olla kogu aeg õnnetu and it doesn't have to be this way.

Edit: suutsin 2x originaalpostituse kustutada, seega typod.

[Potsataja]

No ma siis vastan.

Päev peale 2014 eestikate kommenteerimist ärkasin enda köögi põrandal ja nägin enda kohal purunenud rihma.

Mis firma nii viletsaid rihmu toodab?