[50NL@GGPoker] Ranka tupikeel ⛔ ehk -2bb kaotava mängija teekond 2024. aastal

[ranka]

Eks siis tuletame taaskord meelde 2. detsembri ERR-is avaldatud artiklit USA kongressi uurimine tunnistas koroonaviiruse allikaks Hiina labori, kus on must-valgelt kirjas:

Kinniste uste taga ütlusi andes tunnistas dr [Anthony] Fauci, et sotsiaalse distantseerumise soovitused "lihtsalt ilmusid kuskilt"," öeldakse aruandes. Fauci oli USA valitsuse koroonaviiruse pandeemiaga tegelemise avalik nägu. Teda on pandeemiaga toimetulemise pärast tugevalt kritiseeritud.

Samuti ei leidnud allkomitee veenvaid tõendeid, et maskide kandmine kaitses ameeriklasi Covid-19 eest.

Joller oli üks selle ebeateaduse selge ja järjekindel levitaja, kus puudus tõenduspõhisus. Siinkohal tuleb lisada, et tänases ERR-ile antud intervjuus rääkis ta just tõenduspõhisusest.

No jah. Eks peaks siis vist ta ise enda otsa vaatama.

---

Mis muidugi on huvitav - Joller oli alguses just üks nendest, kes tundus väga kaine ja kaalutletud ning rääkis üliarukat juttu.

Ta oli see inimene, kes rääkis, et isegi kui maskid aitaks, siis sellisel kujul kandmine, kus neid kantakse valesti või võetakse uuesti taskust välja, pole mingitki kasu, nimetades veel neid "tatilappideks". Mingil põhjusel üleöö jutt muutus 180 kraadi ja "üllataval" kombel nüüd ka Riigikogus.

E:
Lihtsalt meeldetuletuseks: Perearst Karmen Joller: «tatilappide» valesti kandmine on kordades ohtlikum kui mittekandmine



https://www.postimees.ee/6947279/per...-mittekandmine

[Söönlusikast]

Ma ei loe kõike läbi esialgu,aga alati tatilappide osas toon analoogi,et kui nad nii kasutud-miks hambaarstid,kirurgid jms neid kannavad. Teglt ma küsin teistipidi,kas ma tahaks,et keegi teeks mulle lahtist invasiivset oppi ilma suukatteta ? Kogu covidi puhul võiks õppetund olla vabatahtlikkus. Sund ei ole hea asi. Minu arvamus oli üldse radikaalne ja keegi ei pea selle järgi joonduma ning kuskil ma seda peale lähiringi ei jaganud(sellele ka oma mõiste mis meelde ei jää) tugevam jääb ellu ja nõrgemad praagib ise loodus välja. Kui haiglas kohti pole ,siis "väga kahju" ja toimub täiesti tavapärane triaaž,mis oleks ka sõjaajal/katastroofiga. Covid oli ka väga super õppetund/näide/proov kui "pu**is" oleks me siin väikses natos.... kui toimuks miskit hullemat kui covid. Kui perse majas,siis pinstakud alles teeks oma võikusid,enne kui mindaks arutlema kuude viisi-mida teeme nüüd poisid.

[ranka]

Maskid ei ole kasutud.

Kõige lihtsam näide - kui sa peaks köhatama, siis mask on lihtne ja füüsiline tõkend piiskade levimisel arstilt patsiendile ja vastupidi.

Iseasi, kui kasulikud on nad viiruseosakeste puhul ja eriti, kui neid kantakse valesti ja kui nartsu.

Kõik me teame, kuidas neid tegelikult kanti. Korduvalt ja vajadusel ka võeti võõras narts ette - peaasi, et sai poodi mindud.

Ja see, kui kasulikud nad on viiruseosakeste puhul on ebaoluline, kui eirati räigelt seda, milleks nad üldse mõeldud on - ühekordseks kasutamiseks ja õigesti kandmiseks.

[ranka]

Kui kedagi huvitab, siis Trumpi ametivande andmise tseremoonia (OTSE).

[ranka]

Peaks uuesti pokkerit toksima hakkama, aga kakahirmutise pärusmaale tulema.

[Kakahirmutis]

Peaks uuesti pokkerit toksima hakkama, aga kakahirmutise pärusmaale tulema.

Mina mängin omahat nii et vaatan ainult kahte kaarti, siis on kodusem tunne

[ranka]

Ei viitsi vist ka. 100 kätt mängisin. Kopp ees.

[ranka]

Trumpi tseremoonia ja avapäev. Kõige magusamal ajal, kell 3 öösel, jäin magama, kuid kõik see kokku taastas minus usu, et siiski on võimalik.

Trumpi otsused meeldigu või mitte, kuid see näitab, milline riik on siiski USA ja milline rahvus on ameeriklased.

Ausalt öeldes kadedaks teeb selline rahvus, kuid meil pole sinna asja ronida.

Selle rahvuse ja riigi ehitasid nende esivanemad ja neil võib olla täiesti õigustatud ootus olla pahane nende peale, kellede esivanemad samasugust rahvust ja riiki ei ehitanud, kuid tikuvad vägisi sinna.

Kahju. Kade. Kuid võimas ja lootust andev, usku süstiv.

[ranka]

Eraldi võiks peatuda "Ameeriklased Marsile" teemal, mida ütleks ka Trump oma kõnes. Ta küll ei öelnud, et millal, kuid võid aru saada, et siiski veel tema ametiajal või vähemalt selline on plaan.

Ma arvan, et see võib tunduda pisasjana, kuid tegelikkuses võib olla sellel väga suur mõju ja hetkel on perfektne aeg kosmosevõidusõitu alustada.

Ainuke, kes suudab päriselt ka konkurentsi pakkuda oleks Venemaa ja ka Hiina. Venemaa paraku raiskas oma aastad Veenuse peale, kuid vähemalt on neil olemas teadmised ja poole sajandi pikkune kogemus. Hiina on neid kopeerimas. USA-l on päris teadmised Marsile, sest Marsile maandamise (kas tegelt peaks olema marsamise?) protsess on väga keerukas. Lisaks USA-l on nüüd ka edu Muskiga.

Kui nüüd päriselt ka hakata "Inimene Marsile" projektiga pihta, siis tekib kosmose võiduajamine ja Hiinast-Venemaast, kes on üksteist pigem aidanud, saaksid tehnoloogiasektoris vihased konkurendid (nagu ka USA-ga), kes pigem loobiks kaikaid kodaratesse.

Kui see plaan oleks ülitõsine, et näiteks lähipäevil saaks päris rahastuse taha, siis Venemaal ei pruugigi mitte midagi muud üle jääda, kui võtta vastu otsus: loobuda Ukraina vallutamisest ja proovida vallutata Marsi; või riskida ja loota, et USA ja Hiina ebaõnnestuvad ja pärast sõda ka võiduajamisega liituda; või kolmandaks - sellest võiduajamisest loobuda, mis oleks päris häbiväärne lugu.

Ja seepärast pean seda väljaütlemist ikka väga-väga julgeks ja strateegiliselt väga õigeks otsuseks.

---

Ja miks Trump andis "umbmääraselt"? Tõenäoliselt sellepärast, et Marsile ei saa lennata igal ajal, vaid iga 26 kuu ehk laias laastus 2 aasta tagant.

Trumpi ametiaeg kestab 4 aastat ehk 2029 aastani ja järgmised Marsi aknad ongi järgmise aasta lõpus (2026 oktoober-november) ja 2028 detsembris kuni 2029. jaanuar. Lisaks Marsile lend kestab 7 kuud.

Seega on Trumpil sisuliselt kaks võimalust ja seega oleks tal väga totter öelda need lubadusena, et "tema ametiajal" välja. Mars pole Kuu, kuhu võid sisuliselt igal ajal lennata - peaasi, et ilm on ilus.

Ja järgnevalt ka illustratsioon, et miks on "aknad". "Otselend" oleks liiga kulukas ja kahe taevakeha asukohad peavad üksteise suhtes olema teatud kaugusel.



Lisaks tuleb olla õnnelik, et niigi, sest paljudel juhtudel teistele taevakehadele tuleb teha nii öelda möödalende, et trajektoori ja kiirust muuta ning see võtab juba aastaid aega.

Näiteks Saturni Cassini uurimisjaam ei lennanud Saturnile "otse", vaid alguses lendas "tagasi" Päikese suunas Veenuseni ja seda kaks korda 1998 ja 1999 aastal.

Siis tuli tagasi Maa "juurde", kus kasutas Maa ja Kuu gravitatsiooni kiirendamiseks ning võttis suuna Jupiterile, kust tegi ka möödalennu ning kasutas Jupiteri gravitatsiooni. Sealt siis sealt edasi Saturnile. Jupiterini jõudis 2000 ja Saturni juurde 2004. Kokku kena ligi 7 aastat lendu.

E: Cassinile on isegi tehtud hea illustratsioon näitamaks, kuidas kasutatakse gravitatsiooni kiirendamiseks ehk "vales suunas" lendamine hoopis viib õigesse suunda. Gifil lilla on siis kosmosesond, mis startis maalt. Roheline on sihtmärk ehk Saturn.

Sinine maa, heleisinine Veenus, punane Mars, kollane Jupiter.

[ranka]

Lisan Andri Kiige posti päris Ukrainast, kuidas seal tegelikult olukord on. Soovitan leida need paar minutit ja lugeda läbi, et saada päris tõene pilt olukorrast.



Andri Kiige kirjutab järgnevat:

Kuna ma suht tihedalt Ukrainas käin ja olen pm kõikide peamiste rinde tulipunktide läheduses olnud, siis mult küsitakse üsna tihti, et missugune on nö "oma silmaga" mulje paljudest eri asjadest. Nii tegelikust võitlusvaimust, Ukraina armee väljavaadetest, tegelikust olukorrast rindel jne.

Mõtlesin, et vastan paari pikema postiga, püüdes anda korraga suurema hulga vastuseid. Kõik see on muidugi mu isiklik arvamus ega pretendeeri absoluutsele tõele. Samuti pole mul jällegi paljut infot, mis on, ütleme, kaitseväe peastaabil jne.

Esimene mulje on Eesti ajakirjandusest. Eesti ajakirjandus on Ukraina sõja kajastamisel ühtepidi minu arvates õnnestunud, teistpidi ebaõnnestunud - kahe poolega münt. Õnnestunud on ses suhtes, et Ukraina sõda on olnud 247 prioriteet ja seda on kajastatud põhjalikult - ja see on ka oluline. Eesti ajakirjandus üldiselt leiab kõige usaldusväärsemad allikad aja jooksul üles - seda nii faktide kui hinnangute osas. See on positiivne. Negatiivne on, et nagu iga kasumipõhine klikimeedia mudel, nii ka Eesti peamised ajakirjandusväljaanded (eriti Ekspress Grupi omad), on kiiresti vahetanud tõde taotlevad kirjutised välja klikke genereerivatega. Selle üheks näiteks on nö "aktivistide" - nagu Taro, Kalmus ja veel mõni - koostatavate nö "rinderaportite" tiražeerimine. Teiseks näiteks stratkomi töötajate hinnangute presenteerimine sõltumatute ekspertanalüüsidena (nimed peaksid olema tänaseks niigi selged).

Sõja algusfaasis lõi see täieliku infokaose, kuna antud autorid minu meelest teadlikult edastasid koos uudistega mitte ainult Ukraina poole propagandat, vaid lisasid salatisse absoluutselt iga julgustava propagandatoote, mida õnnestus leida ka välismeediast. Tulemus oli täielik, vabandage, sitt, mis kaotas isegi propagandana usutavuse ning hävitas ühtlasi kahjuks suure osa avalikkuse usaldusest selle žanri autorite vastu. Lisaks tekitas see automaatse vastureaktsiooni neile, kellele selline labidaga löödav propaganda ei istunud - nii et nende usaldamatus laienes esmalt ka propagandanarratiividele ja siis juba Ukraina armeele, ua kaitsjatele jne. laiemalt. Kuna avalikkusele pakutav propagandasupp soolati ja magustati jõhkralt üle, tehti ukraina asjale Eestis sellega tõsine karuteene.

Lisaks tekitas selline kaos ka laiema allikakriitika-kriisi - kuna muutus keeruliseks mõista, missugune käsitlus lähtub faktidest ja on asjatundlik. Tegelikult oli meedias piisavalt ka kõrge kvaliteediga materjali - nii reportaaže, ülevaateid kui hinnanguid - kuid läbisegi igasuguse sitaga kadus lihtsal lehelugejal lootusetult võimalus neil ilma taustateadmiseta vahet teha.

Siin säästan lugejate aega ja soovitan kohe paari allikat uuesti, mida minu hinnangul on alust usaldada - nii Jaanus Piirsalu kirjutised Postimehes kui Anton Aleksejevi kirjutised ERR-is on kõrge tõetaotlusega ja max objektiivsed sissevaated Ukraina tegelikkusesse. Neist Piirsalu omad on lisaks ka nauditavas keeles kirjutatud ja loodetavasti saavad kunagi ka raamatuks. Samuti on kõrge tõeväärtusega enamiku kaitseväelastest analüüsijate olukorrainfo ja järeldused - olgu Kiviselg, Märk või keegi kolmas.

Teine mulje Ukraina armee tegelikest lootustest ja armee moraalist. Kas asi on pekkis? Nii ja Naa.

Ukraina võitlejate üldine moraal võimaldab võitlust jätkata, selles ei ole küsimust. Mina olen näinud väga vähe kauem rindel olnud võitlejate seas tõelist meeleheidet või käegalöömist - vaid paaril korral. Ja mõlemal puhul oli tegu pigem sellega, et need mehed olid pandud ilma korraliku tuletoetuseta nii keerulisse kohta nii ülekaaluka vastase vastu, et paari nädala jooksul peale meie lahkumist said nad kas surma või haavata. Kuid siiski - mehed, kes on olnud kaua rindel - üle kahe aasta jne., on järjest väsinumad. Ühtepidi on nad armee kullafond - need on mehed, kes püsivad kauem elus ja hävitavad reaalselt vastast. Teistpidi olid nad kurnatud juba eile, on veel kurnatumad täna ja homme on asi veel halvem. Keegi neist täna reeglina ei ütle, et asi on liiga hull - üldine mentaliteet on täna see, et meie võitleme edasi ja mitte keegi ei saa Ukrainat võita - see on võimatu. Aga see hetk, kus kusagilt hakkab miski kärisema või järele andma, tuleb järjest lähemale ja keegi ei tea, kus ja kuidas see juhtub. Või milles see järele andmine seisneb.

Ühelt poolt hävitab sõda tohutult tervist. Pidev öötöö, vähe puhkust. Enamik vanu sõdureid on saanud ka korra-paar haavata ja nagu tippsportlastel - siit-sealt keha kipub logisema. Pidev psühholoogiline surve hävitab vaimset tervist ja kel on mistahes eelsoodumus, sellel võib probleem hakata süvenema. Kõik on kodust ja peredest eemal - juba aastaid - jumal teab, kuidas naine ja lapsed hakkama saavad - veel üks täiendav surve. Ehkki ei elata päris telgis ega punkris (kuid osa võitlejaid töötab ntx punkris, eriti droonipiloodid jms.), hakkab ka selline tagalaelu ajapikku ajudele - ilma korraliku pesemisvõimaluseta, juhuslik söök paljudel, pool-külm (paljud majad on asustatud elamiskõlbmatutena või pool-puruks pommitatutena), pidev raketitule oht tänu sama küla elanikest "ootajatele".

Sellele lisandub ka riigi ja armee kõva pingutus, et sõdurite moraali kõigutada - esmalt riik, mis veel kolmandal aastal peale sõja puhkemist ei ole suutnud endiselt tagada mitte üksnes raskerelvi ja tuletoetust jne., vaid ka ei taga suuremat osa üksikvõitleja varustusest, nii nagu sõda seal tegelikkuses peetakse. Ühtepidi tundub, et Zelenski teeb, mis suudab, et koguda rahvusvahelist abi - ja on selles paljude meelest edukas ja tubli. Vähem on aga õnnestunud Ukraina vähk-kasvaja - korruptsiooni ja rehepaplusega tegelemine. Mõned ütlevad, et sellega pole üldse tegeletud. Tulemus aga on, et üksikvõitleja ja pooljao varustuse osas ukrainlaste riigi poolt antavas varustuses vene sõjaväelate ees erilist edu pole. Mõlemale annab riik jämedas joones vormi, automaadi, padrunid, nipet-näpet laovarustust selga jne. Mida aga ei anna:
1. kõrgprofessionaalne üksikvõitleja/pooljao varustus: alates kergematest kiivritest, korralikest plaadikandjatest ja killuvestidest, piisaval hulgal sidevahendeid, lahingutransport (harilikud neliveolised tsiviilkastikad), RAB-id (droonikaitse), termokaamerad, tahvelarvutid droonistreami jälgimiseks, piisaval hulgal droone jne. jne. jne.

2. toetusvarustus (samuti üpris hädavajalik) - näiteks Starlinki internet, diisel-soojapuhurid (punkritesse), ahjud-puud, soojad riided, tagalatransport (bussikud, neliveolised tsiviilautod), kohati ka söök ja jook (kuna keegi ei ela kaks aastat kuivpakkide peal, selle võib eos ära unustada.) jne. jne. jne. Kõik see tuleb meestel oma raha eest osta - mõned ostavad ise, teised panevad jao peale enda palgast raha kokku, kolmandatel käib see komandöri käsu peale oma palgast jne. Seega - ehkki ukraina võitleja teenib u 2700 euri kuus (see on vist brutto?), siis suur osa sellest kaob kohe sõjakuludeks ära.

Ukraina armee on suutnud lühikese aja jooksul hakata endale kasvatama ka meile juba palju tuttavamat vähkkasvajat - bürokraatiamasinat. Hetkel on see alles algusjärgus, kuid kujutab endast nii mõnelegi paljutõotavalt vaikset, kena kohakest, kus on võimalik mitte eluga riskida, veidike varastada ja sellele lisaks saada ka ausat palka. Selle keskaparaadi üldine haldussuutmatus ja inertsus saab rindevõitlejatelt kõvasti kriitikat ja kohati näib, et mida vähem teda on, seda parem ukrainale oleks. Osalt tänu sellele on paljud brigaadid UA armees võrdlemisi iseseisvad, suutes suure osa militaarabist koguda ise, enda loodud kanalite ja suhete kaudu. Brigaadiülem on aga rahva seas sageli laialt tuntud ja tõsiseltvõetav poliitiline figuur. Üheks selliseks näiteks loomulikult Aasovi komandör ja nimekaim Andri Biletski, aga mitte ainus. Selliseid brigaade ja komandöre on veel mitmeid.

Armee bürokraatiakasvajal on aga metastaasid juba ka tsiviilis ja üheks selliseks on nn. voenkomat e. sõjaväekomandantuur. See asutus on lühikese ajaga muutunud kurikuulsaks, püüdes ukrainlaste sõnul eriti neid, kellel välimuse järgi on, millega end välja osta. Kuid

Kõike seda on kohapeal olles valus vaadata, aga ukraina vanad panevad edasi ja kui neil oleks piisavalt relvi, siis nad oleksid täna moraali ja oskuste mõttes suutelised vene väed ikkagi esmalt taganema sundima ja tõenäoliselt umbes aasta jooksul enamikust riigist välja suruma. Seega mitte et ukraina vägedel pole lootust, vaid see oleks (veel) täiesti reaalne stsenaarium.

Kuid selleks oleks vaja, et ukraina vägede relvastus oleks minimaalselt umbes samal tasemel mis okupantide oma. Ennekõike on jutt igasugu laskemoonast - mürskudest, rakettidest, miinidest jne. jne. jne. Ehkki ukrainal on kõiksugu kauglaskerelvi palju vähem kui venemaal, siis hädapärast praegustest isegi piisaks - tingimusel, et neile jagub küllaldaselt laskemoona. Kui sellele liita veidi suurem abi ukrainlastele strateegiliselt kõige olulisemates relvaliikides (ntx Himarsid ja ATACMS-id, erinevat liiki droonid, veel nipet-näpet kaugelt toimivaid täppisrelvi), oleks ilmselt ukrainlastel realistlik initsiatiiv lahinguväljal endale saada.

(Muidugi ei ole välistatud, et venemaa vastaks sellele suurema mobilisatsiooniga ja oma majanduse veel suurema sõjale mobiliseerimisega jne. - Venemaal ilmselgelt on veel hulgaliselt igasugu reservi - erinevalt Ukrainast. Mistahes täiendava reservi rakendamine tekitaks uue olukorra. )

Paraku ei ole seda abi suurenemist täna ja praegu endiselt kusagilt näha. Usa on aidanud Ukrainat kokku seni umbes 0,6% oma SKT-st, Saksa umbes sama, Prantsusmaa ja Itaalia poole vähem. USA sooviks näib justkui olevat anda nii palju, et Venemaa ei saa mingit otsustavat edu - ja nii vähe, et Ukraina ei saaks samuti otsustavat edu. Ehk et USA näiks nagu paljude arvates toetavat pigem sõja jätkumist kui Ukraina iseseisvust. Kas see ka tegelikult USA kaalutlus on, on keeruline öelda, kuna selle riigi võimuvaakumi taga on praegu niipalju eri huvisid, et kurat teab, kes seal mida tegelikult kuipalju juhib või ei juhi.

Teine patuoinas Saksamaa on oma seniste sammudega Ukraina osas suure osa oma senisest usaldusest kogu ida-Euroopas maha mänginud ja sisuliselt tõestanud Ida-Euroopa riikidele (koos Prantsusmaa ja Itaaliaga), et ühised julgeolekugarantiid EU peamiste aluste sekka ei kuulu ja Ida-Euroopa riigid ei saa sellega enam arvestada. Ehkki seda pole riikide tasemel välja öeldud, näitab seda kõigi Ida-Euroopa riikide meeleheitlik iseseisva kaitsevõime arendamine. Tõenäoliselt järgnevad ses osas peatselt ka järjest avalikumad poliitikad - kasvõi näiteks Intermarium.

Umbes selline on igatahes Ukraina hetkeseis - endiselt võitlusvõimeline ja endiselt teoreetiliselt suuteline end Venemaa okupatsioonist vabastama, kuid seda tingimustel, mis hetkel on (endiselt) täitmata. Kuid järjest kurnatum nii riigi kui armeena - ja see tähendab, et riskid (nii kurnatusega seotud riskid kui ka välisriskid majanduses/rahanduses, vbla ka muud geopoliitilised faktorid) muudkui kogunevad ja kuhjuvad. Selge, et see ei saa kesta lõputult.

Tänaste relvastusabi suhtarvude püsimisel muutumatuna ei ole ilmselt Ukraina suuteline kahjuks rinnet enam üle 1-2 aasta pidama. Lihtsalt võitlusvõimeliste sõdurite värbamine nii ebavõrdsesse võitlusesse muutub järjest keerulisemaks. Kui Venemaa peaks lisaks suutma oma ülekaalu veel suurendada, võib ühel hetkel juhtuda, et mõni brigaad keeldub hoidmast täiesti lootusetut rindelõiku ja saatmast mehi kusagil sellisesse hakklihamasinasse nagu oli Bahmut. Peaks aga abinumbrid hakkama vähenema - eriti USA või järgmisena EU poolt, võivad arengud toimuda kiiremini.

Ses mõttes on Ukraina praegu sarnaselt II maailmasõja eelse ajaga ajastu tõmbetuules sõltumas suurtest, võib minna mõlemat pidi, aga see sõltub 80% ukraina liitlastest. USA osas tõesti keegi ju ei tea, missugune poliitika nüüd Trumpi valitsuse poolt Ukraina ja Venemaa osas järgneb. Kas leitakse Putiniga mingi ühine keel ja hakatakse aktiivselt "rahu" sobitama - või jääb ühine keel leidmata ning lõpuks hakkab Ukrainasse kauaoodatud hädavajalikus koguses liitlasabi jõudma.

Kui see peaks aga juhtuma (et Ukraina ei suuda enam vastu panna) ja Ukraina läheb mingile valusale (tõenäoliselt ajutise iseloomuga) rahuleppele, kandub Venemaa geopoliitiline (s.h. ka sõjaline) aktiivsus suure tõenäosusega kohe edasi Ida-Euroopasse. Ukraina sõjaga on Venemaa minu arvates loonud selleks endale kahjuks enamuses soodsad eeldused.

Pilt: üks meie paljudest elukohtadest Ukraina võitlejate juures - minu ase paariks ööks, ukrainlastel mitmeks aastaks. Not too shabby? (radikas on dekoratiivne)

[ranka]

[Söönlusikast]

Miks sa selle naiseliku nimega boti ära bännisid, kes tere tuli ütlema foorumisse. Equadorile oleks kindlasti meeldinud .