Olen pisipisi #"!%"# ( Jõululuuletused 2009 )

[taipupole]

Samas ma ei tea, kui ma hommikul kooli lähen, siis mida ma seal ikka vahin, et oh pirokunn on juba co marketi ette jõudnud või et oh ilus vaher, ja juba talv tuleb, lehed maas igal pool, siis tuleb lund, oi ilus talveilm jee.

Põhimõtteliselt tuleks märgata asju, mis on märkamist väärt.

Kas sa oma kahe jutu vahel ise teatavat vastukäivust tõesti ei näe? Ehk kuidas sa saad märgata, kui sa igale poole tormad? Elad selleks, et kiiresti kooli jõuda? Tõesti? See ongi eesmärk? Maeiteanohvõinii.

Ja uuesti: pole absull vahet, kas seal mängis Metallica, Joshua Bell või tantsiti Luikede järve. Küsimus on tähelepanus ja pidevas kiirustamises. Milleks siis ühel heal päeval sellele rohkem tähelepanu pöörata? Sest sa ei tea kunagi, kus võib just SEE eriline olla. Ja niimoodi silmad ja kõrvad kinni tormates ei saagi kunagi teadma. Sellest ka Washington Posti katse pealkiri „Märkamine, maitse ja prioriteedid“. Märkamine, prioriteerid, get it?

Aga suva, ma rohkem ei viitsi jaurata. Luuletage parem.