Tartu lümpsist meenub ka üks selline juhtum, kus purjust rahaboss omahas käe ära mukib ja siis 2 sekundi pärast otsustab, et ta tahab ikkagi all-in callida ja tõmbab üle joone tagurpidi olevad lehed enda kätt tagasi. Pitbossiks oli siis Viljar, kes suure sõnelemise peale kohale kutsuti. Too oli esimene kord kui ma nägin, et otsustati, et muckitud käsi võib edasi mängida. Riverisse tuli talle mingi ime aukuost kokku ja teise härra turnil olnud nuts kaotas. Siis läks ikka suureks sõnelemiseks, kus kõigil oli sõna sekka öelda (peamiselt selle kohta, et mida fakki, mis ajast muckitud käsi ellu tõmmatakse). Vaieldi ikka oma 30 minutit vähemalt ja tulemus oli sama: pitbossi sõna lõplik ja asi mott. Järgmine päev juhtusin jälle lümpsi ja Viljariga rääkima ja siis ta seletas, et ükskõik kas see olukord oli nüüd natuke reeglitest mööda või kellelegi väga ülekohtune, põhi punkt oli aga selles, et vaidlus läks tuliselt käima alles pärast käe lõppu ja üks reegel, millest mitte kuidagi mingi avalduste/meedia/politsei mis iganes vahenditega mööda ükski pitboss ei pääse on see, et olukordades tehtud otsused on LÕPLIKUD.

Ehk siis lühidalt, kui mingi kamm on, tehke kogu oma kisa situatsiooni ajal. Pärast käe/olukorra lõppu ei too üldiselt ükski argument teile enam raha tagasi, ükskõik kuidas ka liiga ei tehtud, sest lümps seda raha never ever ei maksa ja tõenäoliselt ka mitte see isik, kellele erand tehti.