Ametlik valimiste/poliitika teema

[alaska]

... ja see tooks nii mõnegi poliitiku mugavustsoonist välja ja maa peale tagasi...

Ma eelistaks kah mingeid muutusi, niikui sotsid võimule said, koheselt lastetoetus tõusis poole võrra, kuigi raha nagu polnud kusagilt võtta.
Võim korrumpeerib alati, sellepärast peab see vahetuma. Selge on ,et valimised võidab tänapäeval see, kellel on kõige rohkem reklaamiraha, selle kindlustamiseks määratakse parlamendierakondadele(endale) igasuguseid toetusi ja pearahasid, suurendatakse saadikupuutumatust ja hävitatakse komisjonide salvestisi.
Ma ei ütle, et stabiilsus oleks midagi halba, aga see ei ole kindlasti maksimaalne võimalik tulemus, milleks eesti oleks võimeline.
Põhiprobleemina näen mina seda, et inimesed ei tee riigiametites oma tööd . Juhid ja meeskonnad ei vahetu, uusi ideid kellelgi pole või kui on, siis puudub võimalus neid teostada. Autoturuga sahkerdamise likvideerimiseks kulus 20 aastat, kuni üks uus juht uue meeskonnaga asja ette võttis, ümbrikupalkadega samuti oli vaja oodata veerand sajandit, kui tehti töötajate register, käibemaksupettuste jaoks suurte arvete deklareerimine võttis sama palju aega. Need on ju riigi saamatuse musternäidised, kuigi nad üritavad seda serveerida kui suuri töövõite. Samal ajal uisutab üks idioot linna raha eest igal õhtul telekas ja riik ei oska midagi peale hakata.
Väga suur hulk inimesi tegeleb arengukavade sahtlisse kirjutamisega või läbikukkuvate/mõttetute europrojektide kirjutamisega, saades selle eest head raha, kuna neil on väga hea haridus ja töövõime. Neid võiks parem erasektoris kasutada. Kunstiakadeemias on 800 õpilase kohta 600 admin. töötajat, kamoon.
Riik vahib aga oma tulude ja kulude ridasid nagu koolipoiss oma taskuraha, keskendudes kuludele, nagu tulud oleksid kivisse raiutud. Siin on kindlasti väga palju ära teha just tulude suurendamiseks, aga see vajab julgust, mida parlamendierakonnad endale ei saa/taha lubada. Rahva populaarsusküsitlused paneb kinni Paeti sugune vend, kelle jutt samas tõesti annab hea une.

Ma ei oma kindlat seisukohta igasuguste 1000€ miinimumpalgaks ja sarnaste ideede kohta, aga kindlasti on neil jumet võrreldes paigaltammumise ja 70-ndatel kirjutatud majandusõpikutest pärit dogmade tsiteerimistega.
Maailm muutub, inimesed muutuvad, poliitika ei peaks samaks jääma.

[karupoeg]

Ma eelistaks kah mingeid muutusi, niikui sotsid võimule said, koheselt lastetoetus tõusis poole võrra, kuigi raha nagu polnud kusagilt võtta.
Võim korrumpeerib alati, sellepärast peab see vahetuma. Selge on ,et valimised võidab tänapäeval see, kellel on kõige rohkem reklaamiraha, selle kindlustamiseks määratakse parlamendierakondadele(endale) igasuguseid toetusi ja pearahasid, suurendatakse saadikupuutumatust ja hävitatakse komisjonide salvestisi.
Ma ei ütle, et stabiilsus oleks midagi halba, aga see ei ole kindlasti maksimaalne võimalik tulemus, milleks eesti oleks võimeline.
Põhiprobleemina näen mina seda, et inimesed ei tee riigiametites oma tööd . Juhid ja meeskonnad ei vahetu, uusi ideid kellelgi pole või kui on, siis puudub võimalus neid teostada. Autoturuga sahkerdamise likvideerimiseks kulus 20 aastat, kuni üks uus juht uue meeskonnaga asja ette võttis, ümbrikupalkadega samuti oli vaja oodata veerand sajandit, kui tehti töötajate register, käibemaksupettuste jaoks suurte arvete deklareerimine võttis sama palju aega. Need on ju riigi saamatuse musternäidised, kuigi nad üritavad seda serveerida kui suuri töövõite. Samal ajal uisutab üks idioot linna raha eest igal õhtul telekas ja riik ei oska midagi peale hakata.
Väga suur hulk inimesi tegeleb arengukavade sahtlisse kirjutamisega või läbikukkuvate/mõttetute europrojektide kirjutamisega, saades selle eest head raha, kuna neil on väga hea haridus ja töövõime. Neid võiks parem erasektoris kasutada. Kunstiakadeemias on 800 õpilase kohta 600 admin. töötajat, kamoon.
Riik vahib aga oma tulude ja kulude ridasid nagu koolipoiss oma taskuraha, keskendudes kuludele, nagu tulud oleksid kivisse raiutud. Siin on kindlasti väga palju ära teha just tulude suurendamiseks, aga see vajab julgust, mida parlamendierakonnad endale ei saa/taha lubada. Rahva populaarsusküsitlused paneb kinni Paeti sugune vend, kelle jutt samas tõesti annab hea une.

Ma ei oma kindlat seisukohta igasuguste 1000€ miinimumpalgaks ja sarnaste ideede kohta, aga kindlasti on neil jumet võrreldes paigaltammumise ja 70-ndatel kirjutatud majandusõpikutest pärit dogmade tsiteerimistega.
Maailm muutub, inimesed muutuvad, poliitika ei peaks samaks jääma.

väljavõte 2013. aasta majandusaasta aruandest: Keskmine töötajate arv majandusaastal oli täistööajale taandatuna 193. Vahepeal muutunud?

[alaska]

väljavõte 2013. aasta majandusaasta aruandest: Keskmine töötajate arv majandusaastal oli täistööajale taandatuna 193. Vahepeal muutunud?

"Kokku siis töötab 800 üliõpilase koolitamiseks 570 inimest! Kindlasti on see Eesti ja võib-olla isegi maailma rekord"

Kindlasti ei ole see üksikjuhtum, vaid standard praeguse aja eestis. Kuhu mujale need hunnikud pehmete erialade naismagistrid pannakse.

( Click to show/hide )

Urmo Raus: kunstiakadeemia seis: riik ei tea, seadus ei vea ja jutt ei pea

(36)
14. jaanuar 2015 03:30



Signe Kivi aja lõpp: kunstiakadeemia läheb rektorivalimistele vastu fundamentaalsete mõradega.
Kujutavat kunsti, heliloomingut ja eesti kirjandust võib pidada eesti kultuuri selleks osaks, mille säilitamisest räägib Eesti Vabariigi põhiseadus. Vabad kunstid peaksid olema ka Eesti kunstiakadeemia (EKA) prioriteet ja missiooni kese. EKA uue rektori valimiste künnisel on otstarbekas küsida: kas praegune EKA ja selle uus rektor suudaksid seda missiooni täita?

Kui analüüsida kunstiakadeemia viimase kümne aasta tegevust, siis ilmneb, et just vabade kunstide korraliste õppejõudude osa on viidud miinimumini ning maali- ja skulptuuriõppe rahastamine on järjest vähenenud.
Kunstiõpe on isikupõhine õpe ja eelkõige õpetavad kunsti isiksused. Tudengitel peab olema võimalik valida oma maailmapildiga kõige paremini sobiv õppejõud, kelle looming neid inspireerib. Koostöö õppejõuga peab olema ka järjepidev, mitme aasta ulatuses. Kuid praeguses Eesti kunstiakadeemias annavad kunstiõpet suurelt jaolt tunnipõhiselt palgatud ja peale selle veel alamakstud õppejõud.
Üks ei taga mitmekesisust

Eesti kunstiakadeemias on tänaseks ainult üks korraline maali- ja üks skulptuuriprofessor. Rektoraadis, valitsuses ega nõukogus pole ühtegi maali- ega skulptuuriprofessorit! Üksainus ei saa tagada väljendusvõimaluste mitmekesisust, mis on oluline kunsti elujõu säilitamiseks.
Sellises olukorras ei ole imestada, et eriala populaarsus väheneb ja pea pooled kunstitudengid on akadeemilisel puhkusel. Populaarsuse vähenemine on aga ettekääne eriala vähem rahastada.
Rektorikandidaat Andres Tali programmist ilmneb, et EKA-l on sihtasutuse Archimedes ees 1,39 miljoni eurone võlg, SEB-st 2,097 miljoni eurone laen ja 500 000-eurone arvelduslaen. Kokku on kümne aasta jooksul pärast 2004. aastal olnud viimast riigikontrolli auditit võetud kohustusi 4 miljoni euro ulatuses. Programmist selgub ka, et praegust EKA võlga tasutakse õppetegevuseks ettenähtud summadest, sh õppejõudude palgafondist, mistõttu ei suudeta õppejõududele normaalset tasu pakkuda. EKA nõukogu otsusega tõsteti aga 11. märtsil 2014 märkimisväärselt rektori palka.
Kandidaat Mart Kalmu programmist selgub, et tervelt 25% akadeemia eelarvest kulub administreerimisele. Ilmselt suurendavad administreerimiskulusid ka rektori rohked välislähetused muu hulgas Lõuna-Aafrikasse, Katari, Tšiilisse jm. EKA (mitte UNESCO) on lähetanud teadusprorektor Mart Kalmu UNESCO üritustele Jaapanisse ja Kambodžasse. Kunstiakadeemia on tegutsenud turismibüroona, samal ajal kui kool sipleb tõsistes rahalistes raskustes ja maksab võlga tagasi kunstihariduse arvel.
Vohav administratsioon

Plahvatuslikult on suurenenud kunstiakadeemia töötajate arv. Kui 2004. aastal oli EKA-s 797 üliõpilast ning töötas 74 õppejõudu ja 102 tugistruktuuritöötajat, siis kümme aastat hiljem õpib EKA-s ametlikel andmetel 1300 tudengit ja töötab 450 õppejõudu ja 120 tugistruktuuritöötajat.
Andres Tali programmist selgub aga, et tudengite arv on 1100, kellest 280 on akadeemilisel puhkusel, ja tegelikult õpib EKA-s 800 üliõpilast. Kokku siis töötab 800 üliõpilase koolitamiseks 570 inimest! Kindlasti on see Eesti ja võib-olla isegi maailma rekord ja tekib küsimus, mis on õigustanud pea 400 inimese juurde palkamist ja kas see kajastub ka kunstihariduse taseme võrdväärses tõusus?
Mart Kalmu programmist selgub, et „EKA teaduse finantseerimine on hüppeliselt kasvanud ja sellest tulenevalt on teadusprorektori koha loomine end õigustanud”. Teadlaste osakaalu suurenemise taustal jääb aga arusaamatuks, miks peab kandidaat Andres Tali oma programmis vajalikuks (taas)luua üldainete keskus. EKA sisse tekitatud kunstiteaduste instituudi programm näeb ju ühe tegevusena ette ka kõigile EKA tudengitele üldainete õpetamist.
Teaduskondade proportsioone arvestades peaks EKA-s praegu olema maailma kunstikõrgkoolide kõige kõrgemal tasemel kunstiajaloo ja üldainete õpetus ning kõige parema üldharidusega üliõpilased. Kas see on nii?


Akadeemia juhtimine on segane. Peale rektoraadi on rektor moodustanud valitsuse, kelle „seisukohad on rektorile ja ülikooli nõukogule soovitusliku iseloomuga”. Valitsuses on 13 liiget, sealhulgas kõik neli rektoraadi liiget. Kolmandaks on EKA-l ka 23-liikmeline nõukogu, sealhulgas rektoraadi liikmed ja viis valitsuse liiget.
Rektor ja rektoraat teevad niisiis järelevalvet iseenda üle ja annavad endale soovituslikku nõu. Oma osa on siin 1995. aastast pärit ülikooliseadusel, mille järgi rektor ja prorektorid on nõukogu liikmed. Kandidaat Ivar Sakk toob esile, et ülikooli nõukogu peaks olema koht, „kus ...mitte ainult ei viseerita tagatoa otsuseid”.
Siseringi valikud

Vohav administratsioon, kiirkasvuga kunstiteadus ja miinimumini viidud kaunite kunstide õpe ei saa vastata EKA eesmärgile. Küsimus on aga laiem: kui palju on Eestil vaja vabade kunstide valdajaid, kui palju selle ala õppijaid? Kui palju kunstiteadlasi tuleb koolitada?
Kas Eestil on ressurssi koolitada kunstiteadlasi nii Tartu ülikoolis kui ka EKA-s? Kas praegu on kunstnike ja kunstiteadlaste „riikliku tellimuse” ja kunstimaailma reaalsuse vahel seos? Millisel analüüsil põhineb kunstitudengite ja kunstiteadlaste arv, keda haridusministeerium Eesti riigi jaoks justkui tellib? Alles pärast selle eesmärgi seadmist saab määrata, kuidas EKA tegevus eesmärgipäraseks muuta.
Oleks vaja riigikontrolli hinnangut viimase kümne aasta juhtimise, vigade põhjuste ja praeguse olukorra kohta. Alles pärast auditit saab otsustada, kui sobiv on üks või teine rektorikandidaat ja tema tulevikuprogramm.
Praegune ülikooliseadus näeb ette, et rektor valitakse valitud professorite hulgast. Elame 21. sajandi mitmekesiste töösuhete maailmas ja siseringi kandidaat ei tohiks olla ainuke võimalus, eriti seni küsitavalt juhitud organisatsiooni puhul. Praegu ei saanud kandideerida neljas kandidaat, doktorikraadiga EKA vilistlane, kes töötab Ühendkuningriigis kunstiülikoolis! See on hea näide talentide koju kutsumise kitsaskohast. Ülikooliseadust tuleks ka selles punktis ajakohastada.
Kuidas valitakse rektor



Eesti kunstiakadeemia rektor on praegu Signe Kivi. Järgmiseks rektoriks kandideerivad praegune teadusprorektor akadeemik professor Mart Kalm, graafilise disaini professor Ivar Sakk ja vabade kunstide teaduskonna dekaan professor Andres Tali.
Rektorikandidaatide väitluskoosolek toimub 15. jaanuaril kell 12, uus rektor valitakse 27. jaanuaril ja tema ametiaeg algab 4. aprillil 2015. Rektori valib akadeemia valimiskogu viieks aastaks. Valimiskogusse kuuluvad akadeemia nõukogu liikmed, akadeemia korralised professorid, osakondade, õppetoolide ja instituutide juhid, üliõpilasesinduse liikmed, õppejõudude esindajad ja kuus kunstiavalikkuse esindajat.
Allikas: www.artun.ee

[karupoeg]

"Kokku siis töötab 800 üliõpilase koolitamiseks 570 inimest! Kindlasti on see Eesti ja võib-olla isegi maailma rekord"

Kindlasti ei ole see üksikjuhtum, vaid standard praeguse aja eestis. Kuhu mujale need hunnikud pehmete erialade naismagistrid pannakse.

( Click to show/hide )

Urmo Raus: kunstiakadeemia seis: riik ei tea, seadus ei vea ja jutt ei pea

(36)
14. jaanuar 2015 03:30



Signe Kivi aja lõpp: kunstiakadeemia läheb rektorivalimistele vastu fundamentaalsete mõradega.
Kujutavat kunsti, heliloomingut ja eesti kirjandust võib pidada eesti kultuuri selleks osaks, mille säilitamisest räägib Eesti Vabariigi põhiseadus. Vabad kunstid peaksid olema ka Eesti kunstiakadeemia (EKA) prioriteet ja missiooni kese. EKA uue rektori valimiste künnisel on otstarbekas küsida: kas praegune EKA ja selle uus rektor suudaksid seda missiooni täita?

Kui analüüsida kunstiakadeemia viimase kümne aasta tegevust, siis ilmneb, et just vabade kunstide korraliste õppejõudude osa on viidud miinimumini ning maali- ja skulptuuriõppe rahastamine on järjest vähenenud.
Kunstiõpe on isikupõhine õpe ja eelkõige õpetavad kunsti isiksused. Tudengitel peab olema võimalik valida oma maailmapildiga kõige paremini sobiv õppejõud, kelle looming neid inspireerib. Koostöö õppejõuga peab olema ka järjepidev, mitme aasta ulatuses. Kuid praeguses Eesti kunstiakadeemias annavad kunstiõpet suurelt jaolt tunnipõhiselt palgatud ja peale selle veel alamakstud õppejõud.
Üks ei taga mitmekesisust

Eesti kunstiakadeemias on tänaseks ainult üks korraline maali- ja üks skulptuuriprofessor. Rektoraadis, valitsuses ega nõukogus pole ühtegi maali- ega skulptuuriprofessorit! Üksainus ei saa tagada väljendusvõimaluste mitmekesisust, mis on oluline kunsti elujõu säilitamiseks.
Sellises olukorras ei ole imestada, et eriala populaarsus väheneb ja pea pooled kunstitudengid on akadeemilisel puhkusel. Populaarsuse vähenemine on aga ettekääne eriala vähem rahastada.
Rektorikandidaat Andres Tali programmist ilmneb, et EKA-l on sihtasutuse Archimedes ees 1,39 miljoni eurone võlg, SEB-st 2,097 miljoni eurone laen ja 500 000-eurone arvelduslaen. Kokku on kümne aasta jooksul pärast 2004. aastal olnud viimast riigikontrolli auditit võetud kohustusi 4 miljoni euro ulatuses. Programmist selgub ka, et praegust EKA võlga tasutakse õppetegevuseks ettenähtud summadest, sh õppejõudude palgafondist, mistõttu ei suudeta õppejõududele normaalset tasu pakkuda. EKA nõukogu otsusega tõsteti aga 11. märtsil 2014 märkimisväärselt rektori palka.
Kandidaat Mart Kalmu programmist selgub, et tervelt 25% akadeemia eelarvest kulub administreerimisele. Ilmselt suurendavad administreerimiskulusid ka rektori rohked välislähetused muu hulgas Lõuna-Aafrikasse, Katari, Tšiilisse jm. EKA (mitte UNESCO) on lähetanud teadusprorektor Mart Kalmu UNESCO üritustele Jaapanisse ja Kambodžasse. Kunstiakadeemia on tegutsenud turismibüroona, samal ajal kui kool sipleb tõsistes rahalistes raskustes ja maksab võlga tagasi kunstihariduse arvel.
Vohav administratsioon

Plahvatuslikult on suurenenud kunstiakadeemia töötajate arv. Kui 2004. aastal oli EKA-s 797 üliõpilast ning töötas 74 õppejõudu ja 102 tugistruktuuritöötajat, siis kümme aastat hiljem õpib EKA-s ametlikel andmetel 1300 tudengit ja töötab 450 õppejõudu ja 120 tugistruktuuritöötajat.
Andres Tali programmist selgub aga, et tudengite arv on 1100, kellest 280 on akadeemilisel puhkusel, ja tegelikult õpib EKA-s 800 üliõpilast. Kokku siis töötab 800 üliõpilase koolitamiseks 570 inimest! Kindlasti on see Eesti ja võib-olla isegi maailma rekord ja tekib küsimus, mis on õigustanud pea 400 inimese juurde palkamist ja kas see kajastub ka kunstihariduse taseme võrdväärses tõusus?
Mart Kalmu programmist selgub, et „EKA teaduse finantseerimine on hüppeliselt kasvanud ja sellest tulenevalt on teadusprorektori koha loomine end õigustanud”. Teadlaste osakaalu suurenemise taustal jääb aga arusaamatuks, miks peab kandidaat Andres Tali oma programmis vajalikuks (taas)luua üldainete keskus. EKA sisse tekitatud kunstiteaduste instituudi programm näeb ju ühe tegevusena ette ka kõigile EKA tudengitele üldainete õpetamist.
Teaduskondade proportsioone arvestades peaks EKA-s praegu olema maailma kunstikõrgkoolide kõige kõrgemal tasemel kunstiajaloo ja üldainete õpetus ning kõige parema üldharidusega üliõpilased. Kas see on nii?


Akadeemia juhtimine on segane. Peale rektoraadi on rektor moodustanud valitsuse, kelle „seisukohad on rektorile ja ülikooli nõukogule soovitusliku iseloomuga”. Valitsuses on 13 liiget, sealhulgas kõik neli rektoraadi liiget. Kolmandaks on EKA-l ka 23-liikmeline nõukogu, sealhulgas rektoraadi liikmed ja viis valitsuse liiget.
Rektor ja rektoraat teevad niisiis järelevalvet iseenda üle ja annavad endale soovituslikku nõu. Oma osa on siin 1995. aastast pärit ülikooliseadusel, mille järgi rektor ja prorektorid on nõukogu liikmed. Kandidaat Ivar Sakk toob esile, et ülikooli nõukogu peaks olema koht, „kus ...mitte ainult ei viseerita tagatoa otsuseid”.
Siseringi valikud

Vohav administratsioon, kiirkasvuga kunstiteadus ja miinimumini viidud kaunite kunstide õpe ei saa vastata EKA eesmärgile. Küsimus on aga laiem: kui palju on Eestil vaja vabade kunstide valdajaid, kui palju selle ala õppijaid? Kui palju kunstiteadlasi tuleb koolitada?
Kas Eestil on ressurssi koolitada kunstiteadlasi nii Tartu ülikoolis kui ka EKA-s? Kas praegu on kunstnike ja kunstiteadlaste „riikliku tellimuse” ja kunstimaailma reaalsuse vahel seos? Millisel analüüsil põhineb kunstitudengite ja kunstiteadlaste arv, keda haridusministeerium Eesti riigi jaoks justkui tellib? Alles pärast selle eesmärgi seadmist saab määrata, kuidas EKA tegevus eesmärgipäraseks muuta.
Oleks vaja riigikontrolli hinnangut viimase kümne aasta juhtimise, vigade põhjuste ja praeguse olukorra kohta. Alles pärast auditit saab otsustada, kui sobiv on üks või teine rektorikandidaat ja tema tulevikuprogramm.
Praegune ülikooliseadus näeb ette, et rektor valitakse valitud professorite hulgast. Elame 21. sajandi mitmekesiste töösuhete maailmas ja siseringi kandidaat ei tohiks olla ainuke võimalus, eriti seni küsitavalt juhitud organisatsiooni puhul. Praegu ei saanud kandideerida neljas kandidaat, doktorikraadiga EKA vilistlane, kes töötab Ühendkuningriigis kunstiülikoolis! See on hea näide talentide koju kutsumise kitsaskohast. Ülikooliseadust tuleks ka selles punktis ajakohastada.
Kuidas valitakse rektor



Eesti kunstiakadeemia rektor on praegu Signe Kivi. Järgmiseks rektoriks kandideerivad praegune teadusprorektor akadeemik professor Mart Kalm, graafilise disaini professor Ivar Sakk ja vabade kunstide teaduskonna dekaan professor Andres Tali.
Rektorikandidaatide väitluskoosolek toimub 15. jaanuaril kell 12, uus rektor valitakse 27. jaanuaril ja tema ametiaeg algab 4. aprillil 2015. Rektori valib akadeemia valimiskogu viieks aastaks. Valimiskogusse kuuluvad akadeemia nõukogu liikmed, akadeemia korralised professorid, osakondade, õppetoolide ja instituutide juhid, üliõpilasesinduse liikmed, õppejõudude esindajad ja kuus kunstiavalikkuse esindajat.
Allikas: www.artun.ee

Juba süda paha, et üle mitme aja foorumisse tulin ja vait ei suuda olla, aga kui juba siis juba.

"450 õppejõudu" no tra tule taevas appi ausõna. TTÜs on ka vähem. Kõik ei ole kuld, mis mingi EPL kirjutab.

KOGU personalikulu aastal 2015. on EKAs 3,9 mln eur. Teeme lihtsa tehte, jagame selle 3,9 mln 570 töötajaga. Mis sa saad kuu palgafondiks? Mina saan 570 eur.

See tähendab seda, et kas
A: meie tubli keskmine EKA õppejõud/töötaja saab täiskoormusel 360 eurot pangakontole
B: 570 inimest on nimekirjas ning kõik on väga väikse koormusega
C: artikkel on full of shit

reality check ka. Olen otseselt kokku puutunud kõikide Eesti avalik-õiguslike ülikoolide palkade ja tasude toorandmetega ja ütlen, et nii variant C on õige 99% tõenäosusega. 1% on B, sest minul andmed olemas 2013-2014 seisuga.