Microob Nozzu päevaraamat [NL10 FR]

[dabljuu]

TO BE CONTINUED...

[K2snakas]

väga mahe, ootan juba jätku :P

[pokkerisheriff]

...Jutuajamisest sai üsna pea jooming ja mulle anti mõista, et täna enam edasi ei sõideta. Ja pole teada ka see, millal homme sõit jätkub. Või kas üldse.
Et ma enam teist hommikut kaubiku kõrval auvalves olla ei soovinud, jätkasin omal käel Saksamaa poole pürgimist.

kurat. nagu tavaliselt. just kõige põnevama koha peal :(

aga hea kuulda, et reis korda läks ja rahule jäid selle ettevõtmisega.

[pastilaa]

mõnus lugu!

[ranka]

silmad lausa sõid teksti ja siis järsku lõppeb. täpselt nagu hea sari või film, millele hakkad pingsalt järgmist osa ootama.

[Cypher0]

Nozzu paneb aluse Pokkeriprode oma BBV-le:) Nice, et reis korda läks ja ootan huviga mis edasi saab!

[Nozzu]

Te olete liiga lahked :) Aga tänan.

Lõpetasin just teise osa kirjutamise. Aga kohe vast üles ei pane. Loen veel öösel, kui poiss magama on läinud (jah, ma olen pere juures tagasi), rahulikult läbi, teen ehk mõned korrektuurid ja siis avaldan.

Veelkord suurimad tänud kõigile, kes mulle reisile head soovid kaasa andsid (äkki need hoidsidki mind õigel kursil ja elus) ja ka neile, kes nüüd raatsivad nende memuaaride peale oma aega kulutada.

Teie Nozzu

[vMario]

Väga nauditav lugemine, aitäh! Jään järgmist osa ootama.

[basiilik]

Väga hästi kirjutatud ja väga huvitav lugemine :)

[jasssass]

Kui õieti mäletan siis reisile minnes oli sul taskus miski paarsada euri, kuidas rahadega välja tulid?
Jäi bankrolli jaoks ülegi veel? :D

[pikk28]

tahan teist osa juba lugeda......väga muhe lugemine!

[Nozzu]

II osa:

Mõistagi olin pettunud. Sai ju just koju läkitanud võidukas sms, et minu kulgemine Saksamaa poole läheb nobedalt nagu Blitzgrieg – ainult, et vastupidises suunas: Poola on juba võetud ja kohe ületame piiri. Aga nicht. Kaputt selle asjaga.

Ajal, mil Poola rekkamehed juba mööda Zielona Gora lähistel asuvat tanklat buldogi seltsis tähtsalt ringi patseeriva pimbi käest prostituute tellisid, lappasin mina murelikult Euroopa teede kaarti ja raalisin välja, et Dresdenist mööduvale kiirteele jõudmiseks pean esmalt sadakond kiltsa Poola sisemaa poole, Legnica linna juurde saama.
Egas midagi, ehkki hakkas juba hämarduma, kritseldasin kirjutusbloki lehele „Legniza“ ja teeäärde. Suht võimatu koht oli tegelikult hääletamiseks. Autod, kui nad just parklast ei tulnud ja sel õhtusel tunnil enam ei tulnud, kihutasid mööda ilma et keegi oleks sel, kõrgete metsade vahel loogelnud maantee ääres konutavale kujule tähelepanu ei pööranud. Arusaadav.

Ometi viimaks, tunnike hiljem, kui otsustasin, et pool tundi seisan veel, mitte kauem, jäi üks Poola numbrimärgia rekka mu seljataga seisma. Haarasin koti turjale, lidusin õnnelikult autoni, rebisin ukse lahti ja turnisin läbi hingelduste „dobro“ „dobro“ pobisedes kabiini.

See sohver oskas vähemalt vene keelt. Või noh oskama on ehk palju öeldud nii minu kui tema venekeele kohta, ent umbes 3 miinuse peale me mõlemad seda tonkasime. Nii et mingil määral suheldud saime.
Selgus, et ta, juba vanem härra, ei võta kunagi hääletajaid peale. Aga et oli juba hämar, siis pidas ta mind ekslikult rekkameheks, kes on oma sõiduki bentsla parklasse jätnud ja tahab nüüd ehk mõnda järgmisse külla magama minna. Minu käes olnud joonistusblokilt ta enam kirja lugeda ei näinud, mistõttu arvas ta need olema mingid sõidudokumendid vms.

Anyway, esiti sai rekkajuht aru, et tulen Saksamaalt ja tahan minna Eestisse. Kui ta siis viimaks mõistis, et lood hoopis risti vastupidised jäi ta vägagi nõutuks.“ Germania dam, Berlin dam, Dresden dam,“ vehkis ta käega seljataha. „A Mõ bojedim tam,“ osutas ta ettepoole ning vangutas nukralt pead. Sedavõrd jabur tundus talle minu manööver. Lühidalt, ta tegi mulle selgeks, et ma, kulla kolleeg, olen omadega totaalselt rappa pannud. Pidin nõustuma, ei olnud ju mu kaardilugemise skill kah teab mis tugev.
Kuidagi masendav oli seal läbi öö sõita, teades et iga kilomeetriga jääb Saksamaa, kuhu ma veel samal päeval jõuda olin lootnud, järjest kaugemale. Ja sohvri nukker, poolpahane, poolhämmeldunud soigumine ei teinud mu meeleolu just reipamaks.

Ent kae nalja, üheltmaalt peatus rekka ikkagi selsamal kiirteel mille ma kaardipealt kui enda jaoks sobiva, välja olin valinud. Sohvjor näitas veel enne, kui mu kabiinist välja lasi mulle ka suuna kätte, kuhupoole Saksamaa jääb. Paraku asus osutatud suund vastupidises suunas meie liikumistrajektooriga – ehk siis pidin kuidagi neljarealisest kiirteest üle saama. „Kuidas ma üle pääsen,“ uurisin rekkajuhilt murelikult. „Kust mina tean,“ ei osanud ta mind enam aidata. Ent ta oli mu jaoks niigi palju teinud. Tänulikult vaatasin tema rekka pimedusse kaduvatele tagatuledele järgi. Ja olin siis jälle üksi.

Üle kiirtee pääsemiseks, sinna kus sirasid läbi pimeduse bentsla tuled, jalutasin esmalt silla või noh kiirtee teise tasandi juurde, millest olime just üle sõitnud. Arvasin, et saan sealtkaudu ehk üle jalutada ja siis teiselpool üle piirde ronida ning olengi õigel pool. Natu aega olukorra ja liiklusega tutvunud, mõistsin, et sild on sedavõrd kitsas, et juba esimene vastutulev rekka lömastaks mu furgooniga, seda enam, et ma polnud taibanud helkurit kaasa võtta. Ei tundunud just hea plaan olevat spurtida poolsada meetrit lootuses, et jõuan üle silla enne kui keegi vastu tuleb, liiatigi kuna sillale eelnes kurv, oleks ma vastusööstvat masinat näindu vaid paarikümne meetri kauguselt.

Järgmiseks kaalusin ületada sild väljaspool selle piiret. Mööda umbes kolmekümne sentimeetri laiust betoonäärt, kümnekonna meetri kõrgusel üle alt läbikihutavate autode. Seegi tundus pärast hetke iseendaga nõupidamist liialt riskantne ettevõtmine. Peaks ma mingil põhjusel kiirteele pudenema, sõidaks mõni auto mu vigastatud kerest suure tõenäosusega üle.

Ja nii jäigi mulle vaid üks, halbadest variantides parim. Punuda risti üle kiirtee. Siis, ma õnnetu mees, ei teadnud veel, et mul tuleb sama trikki teha õige pea Saksamaal, ja mitte öösel, mil liiklus hõredam, vaid päise päeva ajal.
Aga seal ma siis olin. Ees ootas elu esimene kiirteeületus. Hirmus või mitte aga see lihtsalt tuli ära teha, kui tahtsin oma rännakut jätkata. Seisin kiirtee piirde ääres ning loendasin mõttes kui kaua võtab pimedusest nähtavale ilmuvatel autotuledel aega minuni jõudmiseks. Oma paarkümmend sekundit. Leidsin, et selle ajaga peaks suutma tosin meetrit läbida küll, isegi ligi kahekümne kilose seljakotiga.

Ja siis ma tegingi seda. Lidusin nii kiiresti kui väsinud jalad lubasid kahte sõidusuunda eraldava poole meetri laiuse ribani. Hops üle metallpiirde ja olin ohutus kohas. Kordasin protseduuri veelkorra ja olingi õigel pool teed. Vantsisin mööda maantekraavi bentslasse. Endal süda sees tagumas, adrenaliin saja peal ja näol võidukalt rahulolev irve.

Telgi püstitasin sinnasamasse, bentsla kõrvale võssa, noorte tammepuude alla. Pagana mõnus oli pärast seda hullumeelset, Leedus alanud päeva magamiskotti pugeda ja end sirakile visata. Nagu oleks koju jõudnud. Ja mõnes mõttes oligi ju see, meeter lai ja paar pikk, tuule käes laperdavate kileseintega ümbritsetud osmik mu kodu. Paari meetri kauguselt jooksis aga mööda kiirtee, mida mööda lootsin järgmisel hommikul Saksamaale jõuda.

Hommikul äratas mind kiirtee lärmi trotsivate lindude rõõmus sädistamine ja läbi õhukese telgiriide sirav päikesepaiste. Öine murelik meeleheide oli asendunud eufooriaga. Pakkisin kärmelt telgi kokku, jalutasin bentslasse, pesin peldikus näo ja hambad puhtaks. Ostsin tanklast tassi kohvi ja ühe Snikersi shokolaadi ning veetsin mõnusalt muretu veerandtunni tankla kõrvaöt läbi jooksva tee äärekivil istudes ja möödujaid uudistades.
Uurinud enne veel igaks juhuks tanklas töötava näitsiku käest kas Saksamaa asub ikka kindlasti sealpool, kus ma arvasin ta asuvat, maalisin joonistusbloki lehele „Dresden“ ja jalustasin tanklast välja, kiirtee äärde. Arvasin, et on OK küll kiirteel sildiga vehkida.

Oligi. Umbkaudu pool tundi hiljem, enne kui taevas lõõskav päike mulle liiga tegema oleks jõudnud hakata, pidas üks rekka ilmselt reegleid ja liikluseskirju rikkudes kinni ja korjas mu üles. Deutshland – Deutshland, über alles, siit ma tulen, hõiskasin ma mõttes. Paar tundi hilejm ületasimegi Oderi jõe ning vurasime juba saksamaa teedel.
Paraku keeras see suurt kasvu ja puuduvate hammaste tõttu pisut kohtlase ilmega aga väga sõbralik poola rekkajuht (andis mulle väljudes kaasa pooleteistliitrise veepudeli) juba enne Dresdenit kiirteelt maha, jättes mu lihtsalt kiirtee äärde seisma. Mitte kuskile bentslasse vaid konkreetselt kiirtee servale.
Ega seal just meeldiv seista olnud. Kõiki muid helisid summutav lärm, heitgaasid, peakohal siramas päike mis kütnud õhu tublisti üle kolmekümne kraadi ning jalge all õhkas kuuma asfalt, mille temperatuur veel paarkümmend kraadi kõrgem. Tasapisi, mööda tuhisevate autojuhtide signaalitamise ja oimukohtadele koputamise mõjul hakkas mulle pärale jõudma, et ega Saksamaal kiirtee ääres seismine ja hääletamine vist päris terve inimese käitumine ei ole.

Pealegi, kes ikka viitsib 200 pealt piduritele hüpata, et üks hääletaja peale võtta. Mõistnud olukorra lootusetust, kallasin endale juba lõppema hakkavatest veevarudest sortuseke vett pähe ja otsutasin minna edasi ja vaadata, ehk leian kiirtee kõrvalt mõne parema koha autode püüdmiseks. Omamata vähimatki ettekujutust kui mitme või mitmekümne kilomeetri kaugusel võiks asuda lähim bentsla.

Ent selleks, et edasi pääseda, pidin esmalt ületama sellesama mahasõidutee kuhu Poola rekkajuht pööranud oli. Oi kurva. See oli hirmus. Minust sööstsid mööda masinad, mis kihutasid tont teab kui kiiresti, sest tundus, et sel kiirtelõigul kiiruspiiranguid polnud. Kahest äärmisest reast tehti pöördeid sellelele samale haruteele kust üle pidin saama. Ja nagu mulle näis, siis kiirust vähendamata.

Ma olen koos kaitseliitlastega langevarjuga hüpanud (kusjuures see oli mu elu esimene kord üldse lennukiga lennata), ma olen koos sõduritega Afganistani kõige ohtlikumas, Helmandi provintsis ringi konnanud aga see kõik pole mitte midagi selle kõrval mis mul nüüd tuli teha. Langevarjuhüpeteks ja sõjapiirkonnas liikumiseks on oma reglement, mida järgides on suur võimalus ellu jääda. Jalgsi kiirtee ületamiseks seda vähemalt ametlikult välja töötatud ei ole. Läinudöine kiirteeületus Poolas näis nüüd igatahes olevat lihtne ja ohutu nagu vöötraja ületamine külatänaval pulgakommitädi kaitse all.

Seisin seal ja tundsin ennast umbes nii nagu võiks end tunda granaadiga vaenale kuulipilduja pesa ründama sööstev sõdur. Teades, et üsna tõenäoliselt saan järgnevate sekundite jooksul surma (mind pihustatakse lihtsalt mööda kiirteed laiali ja kodumaale pole saata ilmselt suurt midagi). Aga valikut ei ole, käsk on antud ja ülessanne tuleb täita.

Sekundeid lugeda polnud nagu väga mõtet. Autodevoog oli pea lakkamatu. Peatusin veel viivuks, seal teelahkmel, pea käis ringi, jalad olid nagu kummist. Ahmisin kuuma õhku kopsudesse, süda tagus, käed värisesid, kaenla alt nõrises külm higi. Samas mingit meeleheidet või paanikat ma nagu ei tajunud. Ega enam ka hirmu mitte. Otsus oli langetatud, valikud olid otsas. Tuli minna. Ja siis. Siis ma lihtsalt jooksin. Jalg jala ette. Sekundid näisid tundide pikkused. Kõrvus kajasid mööda kihutavate autode paanilised signaalid, vere kohin.
Ja siis oli see ühtäkki läbi. Kiirtee lärm taandus. Kuulsin vaid enda südame tagumist ning kopsudesse sisenevate ja sealt väljuvate õhuvoolude vilinat. Seisin seal tühjuses ja vaikuses. Seejärel naases lärmakas reaalsus mu teadvusesse. Olin üle pääsenud. Ikka veel ühes tükis ja elavana.

Muidugi, lugejad juba taipavad, et seal kus on teeharu kiirteelt kõrvale, peab olema ka teeharu kiirteele. Mina seda tol hetkel ei taibanud. Ent pärast mõnekümne meetri läbimist, sain aru, et olin jooksnud lihtsalt saarele keset kiirteed ja sellelt edasi pääsemiseks tuleb mul sama asi uuesti läbi teha – joosta üle kahe sõidurea. Sedakorda püüdes siis vältida kiirteele sööstvaid autosid. Olukorra muutis veelgi pikantsemaks asjaolu, et kiirteele suunduv tee oli poolkaare kujuline, nii et nägin vaid umbes poolesaja meetri kauguselt, põõsaste tagant välja kihutavaid autosid. Nagu ka nemad mind. Oli selge, et mind märgates nad maha pidurdada enam ei jõua. Ometi läks mul ka teistkorda õnneks surm ära lollitada.

Otsekui kompensatsiooniks oli sealsamas ka bensutankuri, voodi, ning noa ja kahvliga silt, mis lubas kilomeetri pärast kiirteehullusest pääsemist. Ent ma olin omadega nii läbi, et otsustasin pärast 500 meetri vantsimist seisma jääda ja natuke hinge tõmmata. Pelgasin, et kui ma joonelt edasi sammun, saan enne bentslasse jõudmist südari.

Niisis seisin jälle nagu viimane loll kiirtee ääres ja vehkisin oma sildiga. Ja ennnäe, üks tume auto, vist Mercedes, võttiski paarkümmend meetrit enne mind hoo maha, lükkas ohutuled peale ja veeres aeglaselt minuni.
Mul läks nägu naeru täis ja kui auto minu juures peatus, haarasin oma seljakoti ning hakkasin juba kätt lingi järgi sirutama, kui vastu autoakent suruti Polizai töötõend.

[pikk28]

lol lõpp...ootab siis vol 3-e

[Codecci]

Kirjutamisstiil meenutab veidi Scott F. Fitzgeraldi...

[ranka]

Jube hästi oskad pinge hoida :P Ootan järgmist.

[qbj0hn]

Kirjutamisstiil meenutab veidi Scott F. Fitzgeraldi...

lmao, word

Moar, kõige pinksama koha pealt lõppes ära nagu seebikates.

[rainer]

väga hästi kirjutad :D

põnev lugemine, jään ootama uut osa :)

[MrT2inem]

II osa:

...

Mul läks nägu naeru täis ja kui auto minu juures peatus, haarasin oma seljakoti ning hakkasin juba kätt lingi järgi sirutama, kui vastu autoakent suruti Polizai töötõend.

Kurjam, sa kohe oskad lõpetada õigetel kohtadel :D Ootan huviga järgmist osa :)

[JohannesJ]

Parim lugemine siin foorumis! :)

[Mr_Kenny]

Väga meeldiv lugemine, thread delivers!!