Näidatakse tulemusi 1 941 kuni 1 960, kokku 2882
-
15.07.12, 19:42 #1941
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Naizzz story, Nozzu!
Mina pakun, et Polizai viskas Nozzu tanklasse ning trahvi ta ei saanud...
-
15.07.12, 20:21 #1942
Re: Microob Nozzu päevaraamat
hullumeelne.. kuidas sa siis seda ei teadnud, et kiirteel ringi kooserdada ei tohi? B-kat load on olemas? koolituselgi peaks selline teema läbi võetama..
-
15.07.12, 20:29 #1943
-
15.07.12, 20:47 #1944
-
15.07.12, 20:48 #1945
-
15.07.12, 21:15 #1946
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga mõnus lugemine. Ootan huviga kolmandat. ;D
-
15.07.12, 22:41 #1947
- Liitus
- Mar 2010
- Postitusi
- 86
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Väga super lugemine.
Ootan suure huviga järgmist postitust!!
-
16.07.12, 01:54 #1948
-
16.07.12, 01:58 #1949
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Suurimad tänud sedavõrd positiivse tagasiside eest. See on liigutav ning annab mega motivatsiooni edasi kirjutada. Ehkki suht väsinud, ei lubanud ma endale tänagi öösel enne und, kui kolmas osa valmis sehkendatud. Siin ta on:
Vol III
Ega mind kohalike mundrimeeste välja ilmumine väga ei üllatanud. Olin kuulnud, et ehkki nad kiirteel otseselt vahti ei pea(nagu meil), on nad vajadusel kärmelt kohal. Aga samuti olin kuulnud, et Saksamaal politsei pigem aitab sind kui et üritab su rahakotti kergendada. Kui sa just mingit suuremat sigadust pole toime pannud. Ja kiirteel hulkumist ma enda isiklikule õiglustundele toetudes just väga suureks sigaduseks ei pidanud. Kusagil peab ju inimene ometigi hääletada saama! Igatahes tundsin end märksa rahulikumalt kui Selveri turvamehega silmitsi seistes.
„Kas te saksa keelt räägite,“ said minu poole inglise keeles pöördunud korravalvurid, ilma et ma sõnagi lausund oleks, aru et kiirteel tolgendav tegelane peab olema tulnukas, mitte nende kaasmaalane. „Ei, ma tulen Eestist ja lähen Prantsusmaale,“ sobis mulle nende poolt lauda käidud kaart, mis võimaldus mul etendada ignorantset muulast. Või noh, mis etendada – ma tõepoolest ei teadnud, kas Saksamaal tohib kiirteel hääletada või mitte.
Minu õnneks vastaski Saksa politsei reputatsioon kuuldule. Pea aegu. Küüti nad mulle pärast tutvumisvooru ehk dokumentide kontrollimist siiski ei pakkunud, ehkki küsisn. Aga trahvi, mis nagu hiljem ühelt kohalikult teada sain, oleks võinud olla kusagil 200 euro kandis, samuti ei teinud (ilmselt oleks jutt ja suhtumine teine olnud, kui nad oleks mind tabanud kiirteel silkamas).
Küll aga käskisid nad mul otsemaid teispoole piiret ronida kuna kiirteel jalgsi liikumine on keelatud. „Aga kuidas ma siis hääletan,“ jätkus mul veel südikust tingida. Kannatlikult, ent resooluutselt selgitasid nad, et vot ei hääletagi siin. Tuleb jalutada lähima bentslani, mis minu õnneks asus 500 meetri kaugusel, ja seal võin hääletada.
Fair play. Kobisin üle piirde ning seadsin sammud mööda rohtunud ning konarlikku kraavikallast sinnapoole kus silt lubas tankalt. Pool kiltsa pole teab mis maa, ent päikeselõõsas, raske seljakott turjal, tammumine võttis mu juba saja meetriga läbi. Mida märjemaks muutus särgiselg, seda kuivemaks tõmbus kurk. Kotirihma küljes rippuvas, juba omajagu mõlke saanud, metallpudelis loksuv soe vesi, ehkki ma pruukisin seda nii sees- kui välispidiselt, ei pakkunud erilist kosutust. Ei paksuks muutunud keelele ega kuumavale turjale ja päikesest uimaseks muutunud peale.
Ühtäkki, otsekui oaas kesk kõrbe, avanes mu silmale tankla.Esimene, mida Saksamaal nägin. Ja see jättis varju kõik seni baltikumis ja Poolas nähtud samalaadsed asutused. Pingid, varju pakkuvad puudesalud, kauplused, söögikohad, suured parklad täis sõidukeid, busse ja veoautosid. Juba sellest vaatepildist piisas uue jõu leidmiseks. Vantsisin esimese tammepuu varju, ajasin koti turjalt ja räntsatasin istukile. Kiirtee lärm ja sumbutitest väljuvad mürgised gaasid siia ei ulatunud. Mõnus tuuleke jahutas keha ja kosutas hinge. Totaalne kaif. Totaalne.
Eks see olegi sellise metsiku rändamise võlu ja valu, et masendus ja enesehaletsus vaheldub kõikehõlmava eufooriaga mida tunnetad iga keharakuga, varbaotsast kuni pealaeni.
Kogusin end väheke, lükkasin siis sigareti suunurka, nõjatusin mugavalt seljakotile ja mõtlesin, et ma ei tea, millest mulle küll Taize kloostris jutlustama hakatakse aga mulle tundub, et minu religioon on kiirteed, minu pühakojad tanklad, armulauaveiniks külm vesi ning viirukisuitsuks kange sigareti mõrkjashõrk aroom.
Logelesin seal oma tunnikese ja mugisin tanklast ostetud röstsaiaviile vorstiga. Kohvi, mis tolles tanklas maksis pealt kahe euri, ma osta ei raatsinud. Selle asemel raputasin Rootsi sõjaväe plastikust tassi põhja kodumaalt kaasa ostetud lahustuvat kohvi ning lasin sinna tankla käimlas vett peale. Kraanist siis, eksju. Töötas küll. Mõrkjashapu, leige lahus polnud just parim kohvi, mis ma joonud olen aga kofeiinivajadus sai igatahes rahuldatud.
Magu saia, kopsud suitsu ja veepudelid tualetist ammutatud ning nagu ma lootsin ka joodavavat vett täis,
suundusin varasel pärastlõunal parkla väljapääsu juurde autosid püüdma, eesmärgiga jõuda Jena linna lähistel asuva kiirteede ristmikuni, et siis otsustada, kas minna otse edasi Frankfurti suunas või pöörata alla Nürnbergi peale.
Tuju oli sama ilus kui ilm. Et siiani olin keerukatest olukordadest puhtalt välja tulnud, ei näinud ma põhjust miks mul nüüd peaks hakkama viltu vedama. Ja ega hakanudki. Vähem kui kaks tundi hiljem kihutasin juba pealt 200 kildise tunnikiirusega Jena poole. See on valitsev mentaliteet Saksamaal: kiiremini, kiiremini, kiiremini nagu selgitas mulle küüti pakkunud keskealine, Ida Saksamaal sündinud ja kasvanud mees kellel oli juhus Nõukogude armees teenida ajal, mil müür langes. Läks hommikul piiri valvama ja millalgi lõuna ajal selgus, et polegi nagu midagi enam valvata.
Neil ja teistel teemadel vesteldes lendas aeg kiiresti. Kella seitsme paiku õhtul jõudsime Jena lähistele tanklasse. Teederisti Frankfurti poolsel harul, sest nagu härra mulle soovitas, oli mul mõtekam ikkagi Frankfurti kaudu alla Freiburgi ja sealt juba Prantsusmaale minna.
„Näed, siin on sul piisavalt ruumi telgi üles panekuks,“ ütles ta muigvelsui, enne kui viisakalt hüvasti jättis ja minema kaapis. Et aga päevavalgust oli veel mitme tunni jagu, otsustasin telgi siiski seljakoti külge jätta ja kohe Frankfurti edasi hääletada. Nii 200 kiltsa tunnis sõites oleks pidanud sinna jõudma umbes kolme tunniga. Ei oodanudki ma teab mis kaua kui üks abielupaar mu üles korjas. Selgus, et nad saavad mu viia isegi natuke Frankfurtist allapoole. Sobis! Olingi olnud mures kuidas ma seda gigantset trantspordisõlme ümbritsevast kiirteederägastikust õige üles leian.
Kihutasime läbi ööpimeduse risti läbi Saksamaa ja jõudsime umbes kaks tundi pärast südaööd koha lähistele, kust nad kiirteelt maha pidid pöörama. Minu müningaseks pettumuseks, mida ma küll hoolega varajata püüdsin, sõitsime aga viimasest tanklast mööda, nii et mul tuli autost lahkuda vaid mõne üksiku laternaga valgustatud parkimisplatsil, mille ainus ühiskondlik hoone oli tualett. Niipalju siis plaanist osta eduka päeva tähistamiseks tanklast üks külm õlle.
Lürpsasin käimlakraanist lõuatäie külma vett ning loivasin platsi hämarale äärealale telki püstitama. Kesk vilgast ehitusprotsessi märkasin eemal, käimla ukse ees valgusvihus, seismas meesterahvast. Lihtsalt seisis seal, selg vastu ust ja jõllitas minu poole. Jõllitasin vastu, saamata aru mida asja on tal seal passida niimoodi. Selgus koitis mõne hetke pärast, kui mehe jalge ees põlvitanud blondiin, keda ma esiti märganudki polnud, end püsti ajas ning paarike käimla uksetaha kadus. Vot siis.
Ühtlasi heitis oraalseksiakt, mille tunnistajaks ma kogemata olin, valgust mulle juba varem silma jäänud kummastavale asjaolule, et vaatamata kasinale infrastruktuurile, külastas seda kohta üllatavalt palju autosi, mis mõne aja seisid ning siis jälle lahkusid. Tõenäoliselt oli see koht, kuhu lähistel asuva linna pimbid oma hoolealuseid ja nende kliente sõidutasid.
Asjaolu, et ma telgin seksiäri äärealadel, mulle suuremat muret ei valmistanud. Ega ka rõõmu mitte. Küll aga vaevas mind telgis külitades ning Poolast ostetud soolapähkleid õhtusöögiks pruukides küsimus kuidas hommikul liikuma pääseda parklast kus saab loota vaid neile autojuhtidele kellel on kiirteel ootamatult ning just selle käimla mõjupiirkonnas ihukergendusvajadus tekkinud (lõbutüdrukutele ja nende kundedele ma pigem ei panustanud).
-
16.07.12, 02:00 #1950
Re: Microob Nozzu päevaraamat
eufooria eufooriaks. stoori mulle meeldib. järgmine kord tulen kolme nädala pärast lugema. mulle meeldib korraga palju lugeda ja pikalt. hästi kirjutad. "santa barbara" vaatajaskond las naudib su ootamatuid lõpetamisi.
-
16.07.12, 02:01 #1951
-
16.07.12, 02:05 #1952
-
16.07.12, 02:05 #1953
Re: Microob Nozzu päevaraamat
tyrr, kuradi idikas olen otsustasin, et enne ei loe kui kõik osad koos on, aga just tuli välja kolmas osa ja ei saanud lugematta jätta. fukk mi.
-
16.07.12, 08:59 #1954
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Imo võiks Nozzu järgmise seikluse julgelt raamatukaante vahele taipida ja siis eesti peale lahti lasta :D
WP!
-
16.07.12, 10:28 #1955
-
16.07.12, 10:31 #1956
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Minu jaoks viie tärni teema :)
-
16.07.12, 12:34 #1957
Re: Microob Nozzu päevaraamat
+1
suht väheseid viie tärni teemasid mis siia foorumisse jäänud on.
väga väga huvitav lugemine.
-
16.07.12, 12:43 #1958
Re: Microob Nozzu päevaraamat
nice 1 again!
-
16.07.12, 13:34 #1959
Re: Microob Nozzu päevaraamat
Ranka on leidnud väga kõnekad pildid jutu iseloomustamiseks (y). See Poola kiirtee, mida ületama pidin, oligi koos oma "sillaga" selline. Samuti annab pilt bentslast kenasti edasi sealset õhustiku. Mu enda pildivalik on suht kesine (polnud tegelikult plaanis trippi dokumenteerida) aga katsun midagi sebida järgmise osa illustreerimiseks.
-
16.07.12, 16:59 #1960
Teema info
Kasutajad vaatamas seda teemat
Hetkel on 9 kasutajat vaatamas seda teemat. (0 registreeritud kasutajat 9 külalist)
[25NL@eveywhere] Ranka otsimas...
Eile, 22:46 in Pokkeripäevikud