Märtsi offtopic

[nikitheone]

lugesin ka just seda, väga haige lugu, lugeda enda vastutusel

( Click to show/hide )

Kohus otsustas 14- kuni 17-aastaste poiste sõnadele tuginedes, et poisse ei ajendanud mitte soov saada seksuaalset naudingut, vaid soov anda tüdrukule sõna „ime” kasutamise eest õppetund. Poisse vastutusele ei võetud. Kas seksuaalrünnaku ohvriks langenud alaealise õigused olid ikka kaitstud?
2012. aasta 4. mai õhtul kella kaheksa ajal hoidsid Mihhail (15), Nikolai (17), Vladimir (15) ning alla 14-aastased Andri ja Aleksandr kinni 12-aastast Annat (kõik nimed muudetud – toim). Nad viisid kahe sõbrannaga võrkpalliplatsil olnud tüdruku jõuga lähedal asuvasse linnametsa, kus sundisid teda korduvalt Nikolai ja Andri peenist suhu võtma. Kui Anna keeldus ja püüdis põgeneda, jooksis Andri talle järele, haaras õlavartest ja viis tagasi. Mihhail jätkas seejärel Anna sundimist, surus kätega tema õlgadele ja käskis suhu võtta. Oma teo varjamiseks viisid poisid karjuva tüdruku kaugemale metsa, kus Mihhail käskis Annal taas Nikolai ja Andri peenise suhu võtta. Kui Anna keeldus, lõi Mihhail talle jalaga põlve piirkonda, mistõttu tüdruk kukkus põlvili ja vigastas oma jalga. Mihhail avas seejärel Anna suu ja hoidis kannatanu käsi selja taga. Poisid koondusid tüdruku ümber ja Nikolai avas püksiluku. Kuid siis helises Annat kinni hoidva Mihhaili telefon ning tüdrukul õnnestus tema haardest appi karjudes lahti rabeleda ja põgeneda. Aleksandr jooksis tüdrukule järele ja haaras tast kinni, kuid silmas siis meest, kes oli kuulnud naisterahva hüsteerilist karjumist. Seejärel poisid põgenesid. Toimunust vapustatud ja nuttev tüdruk rääkis lähenevale mehele, et teda taheti vägistada. Metsaveerel ootasid ka Anna sõbrannad, kes helistasid tüdruku äraviimise hetkel kohe politseisse.

Sellesisulise süüdistuse esitas Viru ringkonnaprokurör Olga Dorogan 15-aastastele Mihhailile ja Vladimirile ning 17-aastasele Nikolaile (täisealiseks saamisest lahutas teda teo toimepanemise ajal kuu ja kaheksa päeva). Alla 14-aastased Andri ja Aleksandr kuulutati vanuse tõttu kriminaalasjas tunnistajateks ning andsid aru alaealiste komisjonis.

Poisid ei eitanud seejuures, et võtsid tüdruku kinni ja sundisid teda suhu võtma.
Mihhailil, Vladimiril ja Nikolail tuli vägistamise katses süüdistatuna kohtu ette astuda. Poisse esindas kohtuasjas ühine advokaat. Eeluurimise ajal ja kohtus antud tunnistusi oluliselt muutnud poisid – nii süüdistatavad kui ka tunnistajad – jäid kohtus lõpuks versiooni juurde, et nad ei tahtnud tüdrukut vägistada, vaid hirmutada. Prokuröri sõnul erines aga see kohtus esitatud versioon kardinaalselt sellest, mida poisid eeluurimisel rääkisid. Poisid esitasid vahepeal isegi versiooni, mille kohaselt läks tüdruk vabatahtlikult nendega metsa, laskus ise põlvili, ei palunud abi ega karjunud, isegi naeratas. Aga siis, kui ta lahti lasti ja ohtu enam polnud, hakkas karjuma ja abi paluma. Kohtus väitsid nad siiski, et soovisid tüdrukule õppetunni anda. Poisid ei eitanud seejuures, et võtsid tüdruku kinni ja sundisid teda suhu võtma, kuid väitsid, et tegid seda tema hirmutamiseks. Ühtlasi on tõendatud, et kui poisid nägid meest lähenemas, jooksid nad minema ja põgenesid hiljem ka politsei eest.

Asja vaaginud Viru maakohtu kohtunik Larissa Prokopenko kirjutas otsuses, et alaealisi puudutanud kohtuasjas ei olnud vastuolud ainult süüdistatavate, vaid ka kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Sellegipoolest pidas ta usaldusväärsemaks süüdistatavate Mihhaili, Vladimiri ja Nikolai ning tunnistajate Andri ja Aleksandri ütlusi, sest need olid kohtu hinnangul loogilised ja kooskõlas teiste tõenditega.

Kannatanu Anna ütlustes leidis kohus küsitavusi, kuid kuna tüdrukut kohtus ristküsitlusele ei kutsutud, et nende kohta pärida, heideti tema ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale. Kohtunik märkis ühtlasi, et kannatanu ütlused ei ole kooskõlas jälitusprotokolliga, sest vapustuse üle elanud 12-aastane tüdruk eksis Mihhailile tehtud telefonikõne aja kindlaks määramisega. Kohus ei pidanud piisavaks tõendiks ka seda, et tüdruku põlv oli marraskil. Kohtu hinnangul võis ta põlve vigastada ka lihtsalt kukkudes.

Poistele määrati kompensatsioon
Kohtunik tuvastas poiste ütlustele tuginedes ja nende sõnastust kasutades sündmuse järgmiselt.

Anna läks tol õhtul koos kahe sõbrannaga ise võrkpalli mänginud viie poisi juurde ja nende vahel tekkis sõnavahetus, mille lõpuks Anna ütles Mihhailile „ime”. Mihhail vastas talle, et Anna hakkab ise imema. Kohus pidas sellega tõendatuks, et poisid ei tahtnud tüdrukutega olla, samuti selle, et neil tekkis sõnavahetus ja kannatanu sõna „ime” oli põhjus, miks süüdistatavatel tekkis soov anda talle õppetund. Sõnavahetust ja Anna sõnu kinnitas kohtu hinnangul ka tema sõbrannade käitumine. Nad said aru, mille jaoks poisid Anna metsa viisid, ja teatasid sellest politseisse. Pärast sõnavahetust tegi Mihhail poistele ettepaneku anda Annale õppetund ja teda ehmatada. Ta kutsus Anna enda juurde, kuid tüdruk keeldus minemast. Anna püüdis ära joosta, kuid Andri jõudis talle järele ja viis Mihhaili juurde, kes pani tüdruku õlale. Sedasi viisid poisid ta metsa. Teel pakkus Nikolai Andrile kivi-paber-käärid mängu, mille kaotajalt pidi Anna suhu võtma. Nikolai kaotas. Metsas seisid poisid Anna ümber ja Mihhail käskis Annal põlvitada, mida tüdruk ka tegi. Kohus luges tõendatuks, et seepeale nägi Vladimir, et tüdruk on ehmunud, ja tegi ettepaneku ta lahti lasta. Seda ka tehti.

Kohus jäi seega poiste seisukohale, et kannatanu viidi metsa hirmutamise eesmärgil.
Kohus jäi seega poistega samale seisukohale, et kannatanu viidi metsa mitte vägistamise, vaid hirmutamise eesmärgil. „Süüdistatavad mõjutasid tüdrukut psüühiliselt, viisid ta sunniviisiliselt metsa ja ehmatasid teda oma tegudega, ent nad ei kasutanud tüdruku suhtes ähvardusi ega valu põhjustanud füüsilist vägivalda,” märkis kohus.


Foto: Shutterstock
Kohus ei nõustunud ka prokuröri seisukohaga, et vägistamine jäi lõpule viimata, sest kannatanu karjumise peale sekkus tunnistaja. Poisid mõisteti õigeks ja neile määrati kinnipidamise eest kompensatsioon. Tüdrukut süüdistas kohus aga valeütluste andmises, mida ta olevat teinud tähelepanu saamiseks.

Viru ringkonnaprokutatuuri vanem-prokurör Ene Timmi ei nõustunud otsusega ja kaebas selle edasi. Ta nõudis poistele tingimisi vangistusi ja tüdrukule õigust. „Tõendite hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega,” väitis prokurör apellatsioonis. Timmi hinnangul tugines kohus ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele.

Timmi tõi esile, et tüdruk andis menetluse kõigis etappides ühetaolisi ütlusi ja kohus tegi vea, kui otsustas jätta ta küsitavuste selgitamiseks ristküsitlemata.

Poisid mõisteti õigeks ja neile määrati kinnipidamise eest kompensatsioon.
Prokurör tuletas meelde ka tüdruku sõnu, et ta kartis ja arvas, et poisid vägistavad ta. Prokuröri hinnangul tõendasid seda tüdruku sõbrannade ja ka metsas viibinud täiskasvanud tunnistaja ütlused. Täiskasvanud pealtnägija tunnistas, et Anna oli metsas raskes emotsionaalses seisundis, nuttis ja kinnitas, et teda taheti vägistada. Politseisse tehtud kõne salvestusest tuvastati sama ja seda kinnitas tüdruk ka oma vanaemale (tüdruku seaduslik esindaja), kui helistas teatamaks, et on politseis. Ühtlasi vajas tüdruk vähemalt aasta pärast toimunut veel psühhiaatri abi.

Vägistatakse ka alandamiseks
Prokuröri hinnangul väitis maakohus täiesti alusetult, et tüdruk andis poiste kohta valeütlusi. „Ainetu on kohtu väide, et võimalik motiiv oli tüdruku soov saada tähelepanu,” kirjutas prokurör apellatsioonis.

Vastupidi, prokuröri hinnangul olid hoopis poisid, sealhulgas tunnistajad, oma ütlused kooskõlastanud ja kohus arvestas selliste ütlustega, mida eeluurimise käigus ei antud. Prokuröri sõnul tulnuks Mihhaili, Vladimiri, Nikolai ja Andri ütlused tõendite kogumist üldse välja jätta, sest nad olevat kohtus oma ütlusi oluliselt ja usutavalt põhjendamata muutnud. Ka tunnistajateks kuulutatud alla 14-aastaste ütlustesse tulnuks prokuröri hinnangul kriitiliselt suhtuda, sest nad olid süüdistatavate õigeksmõistmisest huvitatud.

Prokurör: vägistamisel võib olla ka seksuaalse rahulduse saamisest erinev eesmärk.
Timmi rõhutas apellatsioonis, et vägistamist ei saa realiseerida ainult sugulise kire rahuldamise eesmärgil, vaid ka rünnatava inimese seksuaalset enesemääramisõigust vägivaldselt kahjustades. „Vägistamisel võib olla ka seksuaalse rahulduse saamisest erinev eesmärk, nagu teise isiku ähvardamine, mõnitamine ja alandamine või tema oma tahtele allutamine. Ei ole õige lähtuda vaid süüdistatavate poiste ütlustest selle kohta, et neil puudus soov astuda tüdrukuga suguühendusse,” kirjutas prokurör, kelle hinnangul said poisid väga hästi aru, mida nad tegid.

„Kannatanu ei olnud võimeline ennast piisaval määral kaitsma. Ta oli korralik 12-aastane tütarlaps, kes viibis esimest korda elus sellises olukorras. Tal ei olnud jõudu aktiivselt vastupanu osutada,” kirjeldas Timmi tüdruku olukorda.

Tartu ringkonnakohtu kolm kohtunikku Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas vaagisid asja kirjalikult ning jäid maakohtuga samale seisukohale.

Vastuolud poiste eri aegadel antud ütlustes ja asjaolu, et poisid põgenesid politsei eest, olevat ringkonnakohtu sõnul seletatavad sellega, et nad olid alaealised ja tekkinud olukorrast närvis. Prokuröri kahtlusi, et poisid kooskõlastasid oma ütlused ja tunnistajateks kuulutatud poisid olid huvitatud süüdistatavate õigeksmõistmisest, pidas ringkonnakohus ilmselgeks liialduseks.

„Siinkohal ei saa jätta märkimata, et tegemist on alaealistega, sündmuse toimumise ajal kriminaalvastutuse ikka mitte jõudnud ja seni õiguskaitseorganitega mitte kokkupuutunud lastega, kellele omistada ütluste andmise sellist läbimõelduse taset (ettenägev huvitatus sõprade õigeks mõistmisest) on ilmselge liialdus,” seisis otsuses.

Üksi viie poisi vastu seisnud tüdruk pidi kogu alanduse läbi elama ja kartis vägistatud saada.
Ringkonnakohus nentis, et maakohus ei oleks tohtinud tüdrukut ristküsitlemisele kutsumata jätta ja samal ajal viidata tema ütluste vastuoludele. Kuid ühtlasi märgiti kohe, et kohtu lõppjärelduse seisukohast oli see rikkumine marginaalne.

Prokuröri apellatsiooni seda osa, mis puudutab vägistamise definitsiooni ja seda, kellest lähtuvalt, kas ohvrist või tegijast, peaks lähenema, ringkonnakohus ei vaaginud. Kohus märkis üksnes, et maakohus otsustas tõenditele tuginedes, et süüdistatavad ei tahtnud kannatanut vägistada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et süüdistatavate süüd ei saa tuvastatuks lugeda kannatanu ütlustega, sest teised tunnistajad ei näinud, mis metsas toimus. Kohtu hinnangul toetas süüdistatavaid ka sisuliselt tuvastatud asjaolu, et ühtegi vägistamistegevust reaalselt aset ei leidnud.

Prokurör riigikohtusse ei kaevanud
Riigikohtusse edasi kaebamist prokurör Timmi mõttekaks ei pidanud, sest tema sõnul ei saa edasi kaevata põhjendusega, et ei nõustuta tõenditele antud hinnanguga. „Prokurör ei saanud esitada kassatsiooni ega taotleda riigikohtult tõendite ümberhindamist ja süüdimõistva otsuse langetamist,” vastati prokuratuurist.

Pärast seda, kui Eesti Päevaleht kohtuasja kohta küsimusi esitas, muudeti otsus kinniseks. Seetõttu jäid vastusteta olulised küsimused sellest, kui hästi on Eesti politsei- ja kohtusüsteemis kaitstud seksuaalrünnaku ohvrite õigused, eriti alaealiste omad.

••Põhiline küsimus on: mida peab kohus vägistamiseks? On tõendatud, et tüdruk võeti kinni, poisid ähvardasid teda vägistada, andsid oma sõnadega selgelt mõista, mida nad temaga teha kavatsevad, ja surusid põlvili, kuid kohus otsustas, et ühtegi vägistamistegevust ei toimunud. Olenemata sellest, kas poisid lõpetasid oma teo ise või tunnistaja sekkumise tõttu, on selge, et üksi viie poisi vastu seisnud tüdruk pidi kogu alanduse läbi elama ja kartis vägistamist.

••Kohtu põhjendusi lugedes tekib paratamatult ka küsimus, kas kohtu hinnangul leiab vägistamine aset ainult siis, kui kasutatakse räiget füüsilist vägivalda või kui vägistaja saab seksuaalse rahulduse.

••Ajal, mil räägitakse üha rohkem naistevastase vägivalla teadvustamisest, paneb kummastama ka see, miks pidas kohus oluliseks rõhutada asjaolu, et tüdrukud läksid ise poiste juurde ja poisid ei tahtnud nendega olla. Kas poistel oli seetõttu õigus õppetund anda? Kas omakohus on tõesti lubatud? Kas tõesti taheti viidata sellele, et tüdruk ise noris sellist kohtlemist?

••Miks alaealisi nii erinevalt koheldi? Poiste jutu muutumist ja käitumist põhjendati vanusega, aga 12-aastaselt vapustuse üle elanud tüdrukult eeldati kella vaatamist ja minutipealt aja määramist. Tüdrukut süüdistas kohus selles, et ta mõtles süüdistuse välja, et tähelepanu saada. Aga seda, et alaealised poisid, keda esindas advokaat, oma jutu kergemalt pääsemiseks kooskõlastasid, peetakse tüdrukust vanemate poiste puhul mitteeakohaseks mõttekäiguks.

••Kas kõik tõendid olid korrektselt kogutud ja tüdruku ülekuulamisel oli kõik õigesti? Miks ei olnud tüdruku juures psühholoogi, kes oleks saanud kohtus anda spetsialisti hinnangu sellele, mis juhtus ja kuidas see tüdrukule mõjus? Kas alaealisele seksuaalrünnaku ohvrile peaks samuti määrama eraldi kaitsja, kes tema huvide eest seisaks?

Lahend õhutab seksuaalkuritegusid ja taasohvristab seksuaalvägivalla ohvrit
Made Laanpere

See, mis kohtus toimus, on jõhkraim näide seksuaalvägivalla ohvri taasohvristamisest. Kuid mitte ainult. See on täielik teerulliga inimõigustest üle sõitmine. Õigusemõistmisest on saanud farss.

Kahjuks on selle ohver alaealine ning tulemus tema rikutud elu ja tuhandete saatusekaaslastest seksuaalvägivalla ohvrite veendumus, et Eestis ei saa abi – isegi mitte kohtus. Sellised kohtulahendid õhutavad seksuaalvägivalda. See on lubamatu.
Maailma terviseorganisatsioon defineerib seksuaalvägivalda kui igasugust soovimatut seksuaalvahekorda või teise isiku tehtud seksuaalvahekorda astumise katset, soovimatuid seksuaalse alatooniga märkusi ja lähenemiskatseid või muul moel isiku seksuaalsuse vastu sunniviisil toimepandud tegusid.

Kahjuks ei ole õigusemõistjad aru saanud, et vägistamine ei ole seksuaalne tegevus, vaid seksuaalse tegevuse kasutamine jõu ja kontrolli demonstratsiooniks. Vägistamise eesmärk ei ole kunagi seksuaalse rahulduse saamine. Kas tõesti on kellelgi õigust saada seksuaalset rahuldust tingimusteta (vägivallaga või sellega ähvardamisega?) ja kuidas sai kohus otsustada, et seksuaalset tegevust võib Eesti Vabariigis kasutada „hirmutamiseks”?
Selle juhtumi puhul sai 12-aastane seksuaalvägivalla ohver kohtu otsuse tagajärjel üsna tõenäoliselt korduva ja eluaegse trauma. Kurjategijad jäid aga karistuseta ja on võimalik, et jätkavad karistamatult kuritegude toimepanemist.
Mida peetakse vägistamiseks Eesti karistusseadustikus
Juhtum leidis aset 2012. aastal, kui kehtis veel vana sõnastusega vägistamise paragrahv.

Tollane vägistamise paragrahv

§ 141 VägistamineInimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust ar

Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Karistati ühe- kuni viieaastase vangistusega. Kui vägistajaid oli kaks või rohkem, siis kuue- kuni 15-aastase vangistusega.

Praegu kehtiv vägistamise paragrahv

§ 141 VägistamineInimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust ar

Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Karistusmäärasid ei muudetud ja need on samad, mis olid 2012 aastal.

[ranka]

lugesin ka just seda, väga haige lugu, lugeda enda vastutusel

( Click to show/hide )

Kohus otsustas 14- kuni 17-aastaste poiste sõnadele tuginedes, et poisse ei ajendanud mitte soov saada seksuaalset naudingut, vaid soov anda tüdrukule sõna „ime” kasutamise eest õppetund. Poisse vastutusele ei võetud. Kas seksuaalrünnaku ohvriks langenud alaealise õigused olid ikka kaitstud?
2012. aasta 4. mai õhtul kella kaheksa ajal hoidsid Mihhail (15), Nikolai (17), Vladimir (15) ning alla 14-aastased Andri ja Aleksandr kinni 12-aastast Annat (kõik nimed muudetud – toim). Nad viisid kahe sõbrannaga võrkpalliplatsil olnud tüdruku jõuga lähedal asuvasse linnametsa, kus sundisid teda korduvalt Nikolai ja Andri peenist suhu võtma. Kui Anna keeldus ja püüdis põgeneda, jooksis Andri talle järele, haaras õlavartest ja viis tagasi. Mihhail jätkas seejärel Anna sundimist, surus kätega tema õlgadele ja käskis suhu võtta. Oma teo varjamiseks viisid poisid karjuva tüdruku kaugemale metsa, kus Mihhail käskis Annal taas Nikolai ja Andri peenise suhu võtta. Kui Anna keeldus, lõi Mihhail talle jalaga põlve piirkonda, mistõttu tüdruk kukkus põlvili ja vigastas oma jalga. Mihhail avas seejärel Anna suu ja hoidis kannatanu käsi selja taga. Poisid koondusid tüdruku ümber ja Nikolai avas püksiluku. Kuid siis helises Annat kinni hoidva Mihhaili telefon ning tüdrukul õnnestus tema haardest appi karjudes lahti rabeleda ja põgeneda. Aleksandr jooksis tüdrukule järele ja haaras tast kinni, kuid silmas siis meest, kes oli kuulnud naisterahva hüsteerilist karjumist. Seejärel poisid põgenesid. Toimunust vapustatud ja nuttev tüdruk rääkis lähenevale mehele, et teda taheti vägistada. Metsaveerel ootasid ka Anna sõbrannad, kes helistasid tüdruku äraviimise hetkel kohe politseisse.

Sellesisulise süüdistuse esitas Viru ringkonnaprokurör Olga Dorogan 15-aastastele Mihhailile ja Vladimirile ning 17-aastasele Nikolaile (täisealiseks saamisest lahutas teda teo toimepanemise ajal kuu ja kaheksa päeva). Alla 14-aastased Andri ja Aleksandr kuulutati vanuse tõttu kriminaalasjas tunnistajateks ning andsid aru alaealiste komisjonis.

Poisid ei eitanud seejuures, et võtsid tüdruku kinni ja sundisid teda suhu võtma.
Mihhailil, Vladimiril ja Nikolail tuli vägistamise katses süüdistatuna kohtu ette astuda. Poisse esindas kohtuasjas ühine advokaat. Eeluurimise ajal ja kohtus antud tunnistusi oluliselt muutnud poisid – nii süüdistatavad kui ka tunnistajad – jäid kohtus lõpuks versiooni juurde, et nad ei tahtnud tüdrukut vägistada, vaid hirmutada. Prokuröri sõnul erines aga see kohtus esitatud versioon kardinaalselt sellest, mida poisid eeluurimisel rääkisid. Poisid esitasid vahepeal isegi versiooni, mille kohaselt läks tüdruk vabatahtlikult nendega metsa, laskus ise põlvili, ei palunud abi ega karjunud, isegi naeratas. Aga siis, kui ta lahti lasti ja ohtu enam polnud, hakkas karjuma ja abi paluma. Kohtus väitsid nad siiski, et soovisid tüdrukule õppetunni anda. Poisid ei eitanud seejuures, et võtsid tüdruku kinni ja sundisid teda suhu võtma, kuid väitsid, et tegid seda tema hirmutamiseks. Ühtlasi on tõendatud, et kui poisid nägid meest lähenemas, jooksid nad minema ja põgenesid hiljem ka politsei eest.

Asja vaaginud Viru maakohtu kohtunik Larissa Prokopenko kirjutas otsuses, et alaealisi puudutanud kohtuasjas ei olnud vastuolud ainult süüdistatavate, vaid ka kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Sellegipoolest pidas ta usaldusväärsemaks süüdistatavate Mihhaili, Vladimiri ja Nikolai ning tunnistajate Andri ja Aleksandri ütlusi, sest need olid kohtu hinnangul loogilised ja kooskõlas teiste tõenditega.

Kannatanu Anna ütlustes leidis kohus küsitavusi, kuid kuna tüdrukut kohtus ristküsitlusele ei kutsutud, et nende kohta pärida, heideti tema ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale. Kohtunik märkis ühtlasi, et kannatanu ütlused ei ole kooskõlas jälitusprotokolliga, sest vapustuse üle elanud 12-aastane tüdruk eksis Mihhailile tehtud telefonikõne aja kindlaks määramisega. Kohus ei pidanud piisavaks tõendiks ka seda, et tüdruku põlv oli marraskil. Kohtu hinnangul võis ta põlve vigastada ka lihtsalt kukkudes.

Poistele määrati kompensatsioon
Kohtunik tuvastas poiste ütlustele tuginedes ja nende sõnastust kasutades sündmuse järgmiselt.

Anna läks tol õhtul koos kahe sõbrannaga ise võrkpalli mänginud viie poisi juurde ja nende vahel tekkis sõnavahetus, mille lõpuks Anna ütles Mihhailile „ime”. Mihhail vastas talle, et Anna hakkab ise imema. Kohus pidas sellega tõendatuks, et poisid ei tahtnud tüdrukutega olla, samuti selle, et neil tekkis sõnavahetus ja kannatanu sõna „ime” oli põhjus, miks süüdistatavatel tekkis soov anda talle õppetund. Sõnavahetust ja Anna sõnu kinnitas kohtu hinnangul ka tema sõbrannade käitumine. Nad said aru, mille jaoks poisid Anna metsa viisid, ja teatasid sellest politseisse. Pärast sõnavahetust tegi Mihhail poistele ettepaneku anda Annale õppetund ja teda ehmatada. Ta kutsus Anna enda juurde, kuid tüdruk keeldus minemast. Anna püüdis ära joosta, kuid Andri jõudis talle järele ja viis Mihhaili juurde, kes pani tüdruku õlale. Sedasi viisid poisid ta metsa. Teel pakkus Nikolai Andrile kivi-paber-käärid mängu, mille kaotajalt pidi Anna suhu võtma. Nikolai kaotas. Metsas seisid poisid Anna ümber ja Mihhail käskis Annal põlvitada, mida tüdruk ka tegi. Kohus luges tõendatuks, et seepeale nägi Vladimir, et tüdruk on ehmunud, ja tegi ettepaneku ta lahti lasta. Seda ka tehti.

Kohus jäi seega poiste seisukohale, et kannatanu viidi metsa hirmutamise eesmärgil.
Kohus jäi seega poistega samale seisukohale, et kannatanu viidi metsa mitte vägistamise, vaid hirmutamise eesmärgil. „Süüdistatavad mõjutasid tüdrukut psüühiliselt, viisid ta sunniviisiliselt metsa ja ehmatasid teda oma tegudega, ent nad ei kasutanud tüdruku suhtes ähvardusi ega valu põhjustanud füüsilist vägivalda,” märkis kohus.


Foto: Shutterstock
Kohus ei nõustunud ka prokuröri seisukohaga, et vägistamine jäi lõpule viimata, sest kannatanu karjumise peale sekkus tunnistaja. Poisid mõisteti õigeks ja neile määrati kinnipidamise eest kompensatsioon. Tüdrukut süüdistas kohus aga valeütluste andmises, mida ta olevat teinud tähelepanu saamiseks.

Viru ringkonnaprokutatuuri vanem-prokurör Ene Timmi ei nõustunud otsusega ja kaebas selle edasi. Ta nõudis poistele tingimisi vangistusi ja tüdrukule õigust. „Tõendite hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega,” väitis prokurör apellatsioonis. Timmi hinnangul tugines kohus ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele.

Timmi tõi esile, et tüdruk andis menetluse kõigis etappides ühetaolisi ütlusi ja kohus tegi vea, kui otsustas jätta ta küsitavuste selgitamiseks ristküsitlemata.

Poisid mõisteti õigeks ja neile määrati kinnipidamise eest kompensatsioon.
Prokurör tuletas meelde ka tüdruku sõnu, et ta kartis ja arvas, et poisid vägistavad ta. Prokuröri hinnangul tõendasid seda tüdruku sõbrannade ja ka metsas viibinud täiskasvanud tunnistaja ütlused. Täiskasvanud pealtnägija tunnistas, et Anna oli metsas raskes emotsionaalses seisundis, nuttis ja kinnitas, et teda taheti vägistada. Politseisse tehtud kõne salvestusest tuvastati sama ja seda kinnitas tüdruk ka oma vanaemale (tüdruku seaduslik esindaja), kui helistas teatamaks, et on politseis. Ühtlasi vajas tüdruk vähemalt aasta pärast toimunut veel psühhiaatri abi.

Vägistatakse ka alandamiseks
Prokuröri hinnangul väitis maakohus täiesti alusetult, et tüdruk andis poiste kohta valeütlusi. „Ainetu on kohtu väide, et võimalik motiiv oli tüdruku soov saada tähelepanu,” kirjutas prokurör apellatsioonis.

Vastupidi, prokuröri hinnangul olid hoopis poisid, sealhulgas tunnistajad, oma ütlused kooskõlastanud ja kohus arvestas selliste ütlustega, mida eeluurimise käigus ei antud. Prokuröri sõnul tulnuks Mihhaili, Vladimiri, Nikolai ja Andri ütlused tõendite kogumist üldse välja jätta, sest nad olevat kohtus oma ütlusi oluliselt ja usutavalt põhjendamata muutnud. Ka tunnistajateks kuulutatud alla 14-aastaste ütlustesse tulnuks prokuröri hinnangul kriitiliselt suhtuda, sest nad olid süüdistatavate õigeksmõistmisest huvitatud.

Prokurör: vägistamisel võib olla ka seksuaalse rahulduse saamisest erinev eesmärk.
Timmi rõhutas apellatsioonis, et vägistamist ei saa realiseerida ainult sugulise kire rahuldamise eesmärgil, vaid ka rünnatava inimese seksuaalset enesemääramisõigust vägivaldselt kahjustades. „Vägistamisel võib olla ka seksuaalse rahulduse saamisest erinev eesmärk, nagu teise isiku ähvardamine, mõnitamine ja alandamine või tema oma tahtele allutamine. Ei ole õige lähtuda vaid süüdistatavate poiste ütlustest selle kohta, et neil puudus soov astuda tüdrukuga suguühendusse,” kirjutas prokurör, kelle hinnangul said poisid väga hästi aru, mida nad tegid.

„Kannatanu ei olnud võimeline ennast piisaval määral kaitsma. Ta oli korralik 12-aastane tütarlaps, kes viibis esimest korda elus sellises olukorras. Tal ei olnud jõudu aktiivselt vastupanu osutada,” kirjeldas Timmi tüdruku olukorda.

Tartu ringkonnakohtu kolm kohtunikku Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas vaagisid asja kirjalikult ning jäid maakohtuga samale seisukohale.

Vastuolud poiste eri aegadel antud ütlustes ja asjaolu, et poisid põgenesid politsei eest, olevat ringkonnakohtu sõnul seletatavad sellega, et nad olid alaealised ja tekkinud olukorrast närvis. Prokuröri kahtlusi, et poisid kooskõlastasid oma ütlused ja tunnistajateks kuulutatud poisid olid huvitatud süüdistatavate õigeksmõistmisest, pidas ringkonnakohus ilmselgeks liialduseks.

„Siinkohal ei saa jätta märkimata, et tegemist on alaealistega, sündmuse toimumise ajal kriminaalvastutuse ikka mitte jõudnud ja seni õiguskaitseorganitega mitte kokkupuutunud lastega, kellele omistada ütluste andmise sellist läbimõelduse taset (ettenägev huvitatus sõprade õigeks mõistmisest) on ilmselge liialdus,” seisis otsuses.

Üksi viie poisi vastu seisnud tüdruk pidi kogu alanduse läbi elama ja kartis vägistatud saada.
Ringkonnakohus nentis, et maakohus ei oleks tohtinud tüdrukut ristküsitlemisele kutsumata jätta ja samal ajal viidata tema ütluste vastuoludele. Kuid ühtlasi märgiti kohe, et kohtu lõppjärelduse seisukohast oli see rikkumine marginaalne.

Prokuröri apellatsiooni seda osa, mis puudutab vägistamise definitsiooni ja seda, kellest lähtuvalt, kas ohvrist või tegijast, peaks lähenema, ringkonnakohus ei vaaginud. Kohus märkis üksnes, et maakohus otsustas tõenditele tuginedes, et süüdistatavad ei tahtnud kannatanut vägistada. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et süüdistatavate süüd ei saa tuvastatuks lugeda kannatanu ütlustega, sest teised tunnistajad ei näinud, mis metsas toimus. Kohtu hinnangul toetas süüdistatavaid ka sisuliselt tuvastatud asjaolu, et ühtegi vägistamistegevust reaalselt aset ei leidnud.

Prokurör riigikohtusse ei kaevanud
Riigikohtusse edasi kaebamist prokurör Timmi mõttekaks ei pidanud, sest tema sõnul ei saa edasi kaevata põhjendusega, et ei nõustuta tõenditele antud hinnanguga. „Prokurör ei saanud esitada kassatsiooni ega taotleda riigikohtult tõendite ümberhindamist ja süüdimõistva otsuse langetamist,” vastati prokuratuurist.

Pärast seda, kui Eesti Päevaleht kohtuasja kohta küsimusi esitas, muudeti otsus kinniseks. Seetõttu jäid vastusteta olulised küsimused sellest, kui hästi on Eesti politsei- ja kohtusüsteemis kaitstud seksuaalrünnaku ohvrite õigused, eriti alaealiste omad.

••Põhiline küsimus on: mida peab kohus vägistamiseks? On tõendatud, et tüdruk võeti kinni, poisid ähvardasid teda vägistada, andsid oma sõnadega selgelt mõista, mida nad temaga teha kavatsevad, ja surusid põlvili, kuid kohus otsustas, et ühtegi vägistamistegevust ei toimunud. Olenemata sellest, kas poisid lõpetasid oma teo ise või tunnistaja sekkumise tõttu, on selge, et üksi viie poisi vastu seisnud tüdruk pidi kogu alanduse läbi elama ja kartis vägistamist.

••Kohtu põhjendusi lugedes tekib paratamatult ka küsimus, kas kohtu hinnangul leiab vägistamine aset ainult siis, kui kasutatakse räiget füüsilist vägivalda või kui vägistaja saab seksuaalse rahulduse.

••Ajal, mil räägitakse üha rohkem naistevastase vägivalla teadvustamisest, paneb kummastama ka see, miks pidas kohus oluliseks rõhutada asjaolu, et tüdrukud läksid ise poiste juurde ja poisid ei tahtnud nendega olla. Kas poistel oli seetõttu õigus õppetund anda? Kas omakohus on tõesti lubatud? Kas tõesti taheti viidata sellele, et tüdruk ise noris sellist kohtlemist?

••Miks alaealisi nii erinevalt koheldi? Poiste jutu muutumist ja käitumist põhjendati vanusega, aga 12-aastaselt vapustuse üle elanud tüdrukult eeldati kella vaatamist ja minutipealt aja määramist. Tüdrukut süüdistas kohus selles, et ta mõtles süüdistuse välja, et tähelepanu saada. Aga seda, et alaealised poisid, keda esindas advokaat, oma jutu kergemalt pääsemiseks kooskõlastasid, peetakse tüdrukust vanemate poiste puhul mitteeakohaseks mõttekäiguks.

••Kas kõik tõendid olid korrektselt kogutud ja tüdruku ülekuulamisel oli kõik õigesti? Miks ei olnud tüdruku juures psühholoogi, kes oleks saanud kohtus anda spetsialisti hinnangu sellele, mis juhtus ja kuidas see tüdrukule mõjus? Kas alaealisele seksuaalrünnaku ohvrile peaks samuti määrama eraldi kaitsja, kes tema huvide eest seisaks?

Lahend õhutab seksuaalkuritegusid ja taasohvristab seksuaalvägivalla ohvrit
Made Laanpere

See, mis kohtus toimus, on jõhkraim näide seksuaalvägivalla ohvri taasohvristamisest. Kuid mitte ainult. See on täielik teerulliga inimõigustest üle sõitmine. Õigusemõistmisest on saanud farss.

Kahjuks on selle ohver alaealine ning tulemus tema rikutud elu ja tuhandete saatusekaaslastest seksuaalvägivalla ohvrite veendumus, et Eestis ei saa abi – isegi mitte kohtus. Sellised kohtulahendid õhutavad seksuaalvägivalda. See on lubamatu.
Maailma terviseorganisatsioon defineerib seksuaalvägivalda kui igasugust soovimatut seksuaalvahekorda või teise isiku tehtud seksuaalvahekorda astumise katset, soovimatuid seksuaalse alatooniga märkusi ja lähenemiskatseid või muul moel isiku seksuaalsuse vastu sunniviisil toimepandud tegusid.

Kahjuks ei ole õigusemõistjad aru saanud, et vägistamine ei ole seksuaalne tegevus, vaid seksuaalse tegevuse kasutamine jõu ja kontrolli demonstratsiooniks. Vägistamise eesmärk ei ole kunagi seksuaalse rahulduse saamine. Kas tõesti on kellelgi õigust saada seksuaalset rahuldust tingimusteta (vägivallaga või sellega ähvardamisega?) ja kuidas sai kohus otsustada, et seksuaalset tegevust võib Eesti Vabariigis kasutada „hirmutamiseks”?
Selle juhtumi puhul sai 12-aastane seksuaalvägivalla ohver kohtu otsuse tagajärjel üsna tõenäoliselt korduva ja eluaegse trauma. Kurjategijad jäid aga karistuseta ja on võimalik, et jätkavad karistamatult kuritegude toimepanemist.
Mida peetakse vägistamiseks Eesti karistusseadustikus
Juhtum leidis aset 2012. aastal, kui kehtis veel vana sõnastusega vägistamise paragrahv.

Tollane vägistamise paragrahv

§ 141 VägistamineInimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust ar

Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Karistati ühe- kuni viieaastase vangistusega. Kui vägistajaid oli kaks või rohkem, siis kuue- kuni 15-aastase vangistusega.

Praegu kehtiv vägistamise paragrahv

§ 141 VägistamineInimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust ar

Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Karistusmäärasid ei muudetud ja need on samad, mis olid 2012 aastal.

Sellised looed peaksid olema tasuta, mitte tasulised. Sicko.

[VisaHing]

Sellised looed peaksid olema tasuta, mitte tasulised. Sicko.

Mille pealt sa veel siis teenid kui mitte #alaealine #vägistamine #suuseks