Üldisest mölanurgast leidsin paar posti ja olen ka enne kuulnud kedagi samal teemal rääkimas, samuti olen samasugusest murest näinud inimesi kurtmas teistes välismaistes foorumites. Mõtlesin, et panen paar mõtet kirja, aga tuli terve jutt, nii et tegin eraldi teema.
Tahaks õelda veel seda, et tean, et paljude jaoks pole see probleem ja nad isegi ei saa aru, millest ja milleks see jutt. Samahästi tean aga ka seda, et paljude jaoks see teema suureks probleemiks, mis võib viia terviseprobleemideni ja läbipõlemiseni. Nii et võtke vabalt ja loodan, et kellel vaja paneb mõne mõtte liikuma.

Tsitaat Algselt postitas peokuningas
Kas see on normaalne, et suurt poti mängides tõmbab pulsi lakke?
Scared money tunnet nagu pole ja enne pole sellist asja täheldanud, aga täna kui olin ühes suures potis nuppe sisse saamas hakkas süda räigelt peksma. :-\
Tsitaat Algselt postitas antnx
Peokuningas - endal sama lugu. Vahel ajab see tunne väga närvi. Suured potid panevad südame puperadama niiet vähe pole. Ei oskagi öelda kuidas sellest päris lahti saab. Ilmselt kui ühel limiidil piisavalt kaua mängida peaks see asi kaduma. Mul oli sama tunne nl25 mängides.
Sellest võiks tegelikult päris oma teema teha, aga panen mõned mõtted siia kirja. (Tegingi uue teema :) ) Kõigepealt oleks hea aru saada, mis meie kehas toimub sellisel hetkel. Oleme evolutsiooni käigus arenenud mõtlevaks olevuseks, aga meie kehadesse on jäänud ürginimese instinktid. See oli aeg, kus meie ellujäämise määras otsus kas põgeneda või rünnata. Nüüd, kui satume olukorda, kus vaja teha analoogne otsus, siis võtab meie keha nö juhtimise üle, teadvustamata, et tegelikult pole meil tegemist füüsilise pingutusega. Meie ajus paikneb primitiivne ajuosa mandelkeha, mis salvestab meie emotsionaalsed mälestused ja mis tegutseb meie ratsionaalsest mõtlemisest sõltumatult. Setti hittides käivitub hirmualarm (kirjutan sellest veidi hiljem) ja mandelkeha saadab pakilise teate igasse tähtsamasse ajuossa, meie keha häälestatakse rünnakuks, võitluseks. See omakorda vallandab vajalikud hormoonid (adrenaliin näiteks), mobiliseerib liikumiskeskused (lihased, käte värin live lauas on tingitud liigsest lihaspingest) ja aktiviseerib kardiovaskulaarse süsteemi (ehk südame löögisageduse kiirenemine, vererõhu tõus). Samaaegselt käiakse läbi ajukoore mälusüsteemid, leidmaks mingitki teavet kriisiolukorra kohta, sõites sellega teistest mõttearendustest lihtsalt üle (niimoodi tehakse näiteks kiremõrvasid ja valesid otsuseid pokkeri lauas, hea näide on see Jenniferi full house video).

Lühidalt, meie keha viiakse stressi olukorda. Kui laseme emotsioonidel ennast juhtida ja sellisel seisundil olla pikema aja vältel, tunde ja päevi ja kuid, siis hakkavad meil ilmnema stressi sümptonid, mis võivad esile kutsuda juba kõrvalekaldeid tervises jne viia meid läbipõlemiseni. Aga see on juba omaette teema ja sellest on jahutud palju igal pool.

Lühiajaline mõõdukas stress on hea ja positiivne ja see aitab meil tegelikult ennast mobiliseerida ja saavutada rohkem.

Hea on teada, et kiired südamelöögid ja südamepekslemine võivad olla hirmutavad, kuid need ei ole ohtlikud. Süda koosneb väga tugevatest ja tihketest lihaskiududest ja suudab vastu pidada enamale, kui me arvata võiksime. Spetsialistide sõnul võib terve süda lüüa päevade kaupa, isegi nädalate kaupa 200 lööki minutis, ilma et südamele sellest kahju tekiks. Nii et kui süda hakkab kloppima, siis laske sel lihtsalt kloppida, teades, et sellest ei sünni kahju ja lõpuks ta rahuneb nagunii maha.

Nüüd aga mõned minu tuletised selle teemaga seoses. Enamus meist ei tea, et emotsioonid mõtlevad liiga tihti meie eest. Aga me peaksime õppima ise enda eest mõtlema. Meid juhivad siin maailmas kaks põhilist emotsiooni: hirm ja armastus. Hirmust omakorda tulevad sellised emotsioonid nagu iha ja viha. Iha on see, mis paneb meid tahtma üha uusi ja uusi asju ehk rohkem pappi, ehk rohkem sette ja rohkem AA-sid. Hirmust tulevad nad sellepärast, et kui meil pole raha siis me kardame, et ei saa hakkama ja sellest kasvab omakorda välja iha (ja ka ahnus) saada rohkem pappi, mis pakuks meile rohkem "rõõmu" ja naudingut. See on nõiaring. Siia on segatud ka sotsiaalne aspekt, mis läbi meie ühiskonna paneb meile peale hirmu olla mitte edukas, see on hirm kaotuse ja läbipõrumise ees.

Mis oleks siis lahendus. Kõigepealt peaks kogu sellest süsteemist kui tervikust aru saama, vaatama sellele nö ülevalt alla. Ja kaaluma varianti, kas mitte ei saaks sama asja teha läbi armastuse prisma. Kunagi saunas ütles judokas Indrek Pertelson sellise mõtte: "Sa võid minna matile täpselt kahe erineva tundega: kas hirmuga või armastusega." Siis ma ei saanud sellest aru, aga nüüd juba hakkab midagi koitma. Teha asju naudinguga, tunda oma emotsioone, saada neist ja nende põhjustest aru, võtta vastu kõik mis tuleb ja jääda iseendaks. Järgmine kord kui kasvatad hititud setiga potti, võiks võtta seda naudinguga, mõnusa põnevusega ja vaadata asja veidi kõrvalt. Ma olen kindel, et see on treenitav, peab lihtsalt asjaga tegelema.

Jooga on väga hea harrastus oma emotsioonide ja keha lahus hoidmiseks, minu arust sobib see väga hästi pokkeri mängimisega kokku.

Soovitan kirjandust:
Daniel Goleman "Emotsionaalne intelligentsus"
Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa"
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik", "Alkeemik"

Veidi liiga erialane, aga väga hea raamat neile, kes viitsivad üldiselt endas rohkem tuhnida:
Edmund J. Bourne "Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat"